Katre Kasemets

FOTO: EKI

Kuula artiklit

Aasta alguses on ikka tavaks endale ja teistele häid soove öelda. Eesti Keele Instituudi pühadekaardil oli kirjas selle artikli pealkiri «Head ilusa ja selge eesti keele aastat!» Kui võtaks alanud eesti keele aastal eesmärgiks väljenduda emakeeles selgelt ja arusaadavalt.

Selgus ja loetavus on igasuguse avaliku tarbeteksti kõige olulisemad omadused. Nii teksti keeleline kui ka visuaalne arusaadavus, edastatava sõnumi terviklikkus ja sihtrühmaga arvestamine.

Vale on arvata, et mingeid teatud tüüpi tekste ei saagi arusaadavalt luua. Kuidas selgust saavutada? Enne sõnumi avaldamist tuleks mõelda kolmele lihtsale küsimusele: kellele?, mis? ja kuidas?

Kellele minu sõnum on mõeldud ja mida ma oma sihtrühmast tean? Kasutatavus on selge keele olulisim tunnus.

Mis on põhisõnum ja miks ma üldse kirjutan? Kui see mulle endale veel selge ei ole, oleks parem mõttetööd jätkata.

Kuidas ma oma sõnumit väljendan? Milline on sõnavara ja stiil, milline sõnumi toon?

Osakem vaadelda sõnumit kui tervikut ja ärgem takerdugem liialt ainult üksikutesse sõnadesse.

Varem on üldiselt arvatud, et kui inimene sõnumist aru ei saa, on ta lihtsalt rumal. Aga nüüd räägitakse pigem vastupidi: kui sinust aru ei saada, näitab see sinu ebapädevust.

Lihtsust ei tasu peljata. Lihtsus ei tähenda kindlasti liigset lihtsustamist.

Alustagem kas või e-kirjadest. Paljud meist kirjutavad ja saavad neid päeva jooksul palju. Seetõttu peakski kiri olema võimalikult arusaadav ja lühike ning vajalik teave kergesti leitav.

Tiiu ja Mati Erelt ning Reet Kasik on nentinud, et tark autor jätab tekstist välja kõik selle, mida lugeja juba teab, mida ta ei peagi teadma ja mida ta oskab ise tekstist välja lugeda.

Sõnumi toon on ülioluline. Viisakas ja sõbralik kiri mõjub positiivselt nii kolleegidele kui ka klientidele. Endalgi on ju tore selliseid kirju saada.

Õiguskantsler ja selge sõnumi patroon Ülle Madise on öelnud, et selge sõnum on teisest inimesest hoolimise märk. See on ka eneseväärikuse, mõtte ja sõna puhtuse küsimus.

Me ei peaks häbenema kasutada oma emakeelt. Luua omakeelseid termineid. Kirjutada eestikeelseid teadustöid. Korraldada Eesti publikule (ka mõne välisesinejaga) konverentse eesti keeles.

Keegi teine peale meie seda ju ei tee.

Hooligem siis üksteisest.