Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2012/03/08/1003526t1he914.jpg)
/nginx/o/2019/01/09/11704482t1hcec2.jpg)
Eesti rahvaarv kasvab, sisseränne ületab väljarännet – kas naerda või nutta, küsib statistik Ene-Margit Tiit ning osutab, et vastus polegi niisama lihtne.
Juba mitmendat aastat on Eesti välisrände saldo olnud positiivne, see tähendab, et aasta jooksul on Eestisse tulnud rohkem inimesi, kui siit on lahkunud. Missuguseid järeldusi sellest tuleks teha? Esiteks, mitmekümne aasta jooksul pärast taasiseseisvumist oli Eesti välisrändesaldo negatiivne, väljaränne ületas sisserännet. Siit lahkuti: 1990ndate alguses mindi Venemaale, hiljem lääneriikidesse, ülekaalukalt Soome. See pani meid muretsema. Ühelt poolt näitas see, et Eesti riigis ei olnud kõigil hea olla, ei leidunud piisavalt tööd ja leiba ning seda mindi otsima mujalt. Teiselt poolt tähendas see, et niigi napp eestlaste hulk Eesti pinnal järjest kahanes. Rahvaarvu vähenemine pani muretsema ettevõtjad, kellel nappis töökäsi, ülikoole, kus õppijate arv kahanes, omavalitsusjuhte, kelle piirkonnas elanike arv kokku kuivas. Lahkunute kojukutsumiseks algatati mitmesuguseid programme, tuntuim neist oli «Talendid koju!».
Kas oleks parem, kui aktiivset välisrännet üldse ei toimuks ja rändesaldo oleks nullilähedane? Enamasti tähendab selline olukord pigem majanduslikku ja kultuurilist isolatsiooni ja kindlasti pole seegi midagi ihaldusväärset. Isoleeritust läänemaailmast oleme aastakümnete jooksul kogenud ja aru saanud selle negatiivsest mõjust. Avatus maailmale on kindlasti tähtis arengueeldus.
Mida näitab aga positiivne rändesaldo ja kuidas sellesse suhtuda? Kindlasti näitab see, et siia soovitakse tulla, et Eesti on ihaldusväärne elupaik. Kuidas suhtuda sellesse mitmesuguste rändega seotud asjaolude ja hinnangute valguses? Ühelt poolt äsjased ägedad väitlused ülemaailmse ränderaamistiku üle ja taas tärganud hirm massilise immigratsiooni ees. Teiselt poolt pikka aega hõõgunud mure Eesti rahvaarvu, eriti töökäte vähenemise ja selle majandusliku mõju pärast.
Eestis on viimastel aastatel olnud välisränne (nii sisse- kui ka väljaränne) võrdlemisi aktiivne, kuid see pole mingilgi määral seotud pagulastega. Statistiliselt mõõdetud rändeaktiivsuse suurenemise põhjuste seas on ka metoodika muutus: mõõdetakse mitte üksnes registreeritud, vaid ka registreerimata välisrännet, sh tehakse kindlaks ka varasemad lahkumised ning saabumised. Nii satuvad rände hulka ka edasi-tagasi pendeldajad, aga ka need tagasirändajad, kes on siit kunagi lahkunud oma lahkumist ametlikult registreerimata.
Viimastel aastatel sisserännanute seas on kõige arvukam rahvastikurühm endised Eesti elanikud, kes kodumaale naasevad. Peale nende on sisserännanute seas siia õppima tulnud tudengeid nii EList kui ka kolmandatest riikidest, aga ka firmadesse palgatud tippspetsialiste koos perekondadega. Kõigi nende tulek rõõmustab, kuigi alati ei suudeta neid väärikalt vastu võtta. Kes on aga Eestisse registreerimata sisserändajad? Pole põhjust arvata, et nende seas oleks inimesi, kes on salamahti roomanud üle rohelise piiri või ujunud üle Narva jõe, küll aga võib nende hulgas olla inimesi, kes on siia tulnud ajutiseks, kuid jäänud pikemalt, kui võimaldanuks elamis- ja tööluba.
Eesti on (nagu on olnud varemgi) ahvatlev sihtriik ida poolt tulijatele, viimastel aastatel on nende seas eriti palju ukrainlasi, kelle kodumaal on olukord keerukas. Kuna Ukrainast on tulemas tublisid töömehi, nõuavad paljud ettevõtjad sisserändekvootide kaotamist ja rohelist teed idast pärinevatele töökätele. Selleteemaline retoorika on kohati üsnagi värvikas, tipnedes väidetega, et rändekvoodid põhjustavad kogu Eesti tootva tööstuse ja pensionisüsteemi kokkuvarisemise.
Kuidas suhtuda väitesse, et võõrtööjõudu tuleb siia kutsuda pensionide tagamiseks? Vastuseid ei ole tarvis kaugelt otsida, selles olukorras oleme juba olnud (déjà-vu). Vanem põlvkond mäletab hästi nõukogudeaegset sisserännet Nõukogude Liidu naabervabariikidest, mis pidevalt suurendas venekeelset elanikkonda Eestis ja ühtlasi vähendas eestlaste, st põliselanike osakaalu. 1989. aasta rahvaloenduse ajaks oli eestlaste osakaal rahvastikus kahanenud 61 protsendini, Tallinn ei olnud enam domineerivalt eestikeelne linn ja kogu Eesti linnaelanikest kõneles eesti keelt emakeelena napilt üle poole. 1980. aastate olümpiaehitiste tarbeks sisse toodud (või meelitatud) tööjõud mõjutab siiani Eesti rahvastiku vanusekoostist: toonased sisserännanud moodustavad suure osa meie nüüdsetest pensionäridest (vt joonis, kust on näha, et meie tavatult arvukast pensionäride ja pensionieelikute rühmast moodustavad üle 40 protsendi välispäritolu elanikud, st inimesed, kes ise ning kelle mõlemad vanemad ja kõik vanavanemad on sündinud välismaal, mitte Eestis). Praegu on nad meie inimesed ning meie koos oma lastega maksame neile pensioni ja kindlustame nende toimetuleku. Kui me aga kutsume selleks appi uusi sisserändajaid, paneme veelgi suurema koormuse oma lastelastele. Või satume järjest suureneva sisserände spiraali, kus sisseränne aina kasvab ja põliselanike osakaal väheneb.
Kuidas suhtuda ettevõtjate väitesse, et majandusareng nõuab pidevalt juurde töökäsi? See väide näib pärinevalt minevikulisest, ekstensiivarengu filosoofiale tuginevast mõtlemisest. Tänapäeva majandusareng vajab juurde pigem mõtlevaid päid, mis vabastavad töökäsi rutiinsetest tegevustest. Tulevikuarengut silmas pidades tundub kahtlasena püüe luua aina suuremaid ettevõtteid – neid toetab küll mastaabiefekt, kuid tõenäoliselt hakkab tulevikus majanduslikule edukusele järjest suuremat mõju avaldama paindlikkus, mida ei saavutata mitte usinate oskustööliste, vaid nutikate inseneride ja IT-haritud töötajate koostöös.
Siit järeldub tõsiasi: meil ei ole tarvis loota ja panustada välismaalt tulevatele töökätele. Eesti kestliku arengu tagab oma inimeste sihipärane koolitamine ja jõukohane rakendamine. Selle alus on arukas ning asjakohane regionaalpoliitika, sh toimiv ja inimeste vajadusi arvestav transpordivõrk, võimalus saada kogu riigis väga head haridust, samuti peresid soosiv ja toetav perepoliitika.