Juhtkiri: poliitikud, tulge kapist välja!

Luukered kapis. Foto on illustratiivne. Foto: Imbf.org

Elasid kord kolm üldjoontes mitte väga halba inimest. Ühel neist paluti lihtsalt õhtuti mingi maja juures valvet pidada ja juhul, kui kedagi märkab, sellest telefoni teel teada anda. Teisel neist paluti lihtsalt selle maja juurest paar inimest ühes asjadega peale võtta ja teise kohta sõidutada. Kolmandal paluti lihtsalt neid asju mõni päev enda pool hoida. Tundub, et selles kõiges ei ole midagi erilist, kuid ometi selgus, et need inimesed olid kaasosalised röövimises.

Eesti poliitikas on toimunud midagi samasugust. Näiteks ütleme, et mõnele sirejalgsele modellitüdrukule, tublile korvpallipoisile ja usinale inimõiguslasele anti kilekotitäis raha. Raha tuli lihtsalt oma pangaarvele panna ja ühele teisele kontole üle kanda.

Iseenesest pole sularaha panka viimises ja ülekannete tegemises midagi ebaseaduslikku, ent kui me ei tea, kust nimetatud raha pärineb, siis ei saa välistada, et mitu Eesti erakonda on möödunud kümnendil toime pannud hulganisti jultunud seaduserikkumisi.

Võib ju meenutada, et aastaid tagasi pidas ühe suure Eesti erakonna juht koos oma kaaskondlastega sõprust mehega, keda mõned väljaanded on nimetanud ühe ebasõbraliku välisriigi legaalse luureresidentuuri niiditõmbajaks Lääne-Euroopas. Kust me teame, kellelt saadud raha nendes kilekottides ringi rändas, seda enam, et antud erakonnal olid valimiste ajal kõige ilusamad reklaamid ning värvikirevamad trükised.

Ilma usalduseta pole võimalik ükski ühistegevus. Teisest küljest, kui usaldus on kaotatud, siis on seda raske taastada. Seepärast, kallid poliitikud, tehke palun esimene samm!

Muidugi on need asjad seaduse silmis lootusetult aegunud. Asjasse segatud poliitikud võivad kõigile ümberringi lõpmatuseni selgitada, et nemad ei teadnud midagi, nad lihtsalt annetasid.

Sõnaga «lihtsalt» on inimkonna ajaloos õigustatud väga koledaid kuritegusid. Jah, tõepoolest, kilekottide tassijad pole kuulipilduja päästikule vajutanud ega Zyklon B kanistrit avanud. Võib-olla pole mõni neist oma elus isegi kärbsele liiga teinud.

Seda parem, sest nüüd on neil poliitikutel eesotsas peaminister Jüri Ratasega võimalus tunnistada, et kunagi valitses erakondade rahastamises kohutav korralagedus ning erakondade lihtsõdureid pandi tõesti erakondade juhtide teadmisel neile tundmata allikast pärinevaid raskeid sularahakotte panka tassima, ning nüüd meie poliitikas enam midagi sellist õnneks pole ja väga hea, et ei ole.

Usalduse puudumine ühiskonnas soosib korruptsiooni ja kodanike poliitikast võõrdumist. Enamgi veel – ilma usalduseta pole võimalik ükski ühistegevus. Teisest küljest, kui usaldus on kaotatud, siis on seda raske taastada. Seepärast, kallid poliitikud, tehke palun esimene samm! Tunnistage, et selline ebameeldiv seik minevikus oli ning et see oli vale ja enam midagi sellist ei juhtu. See on kõik, mida teilt praegu oodatakse.