Risto Berendson

FOTO: Mihkel Maripuu

Tadžikistanis skandaali sattunud lennukipilootide loos on palju küsimusi. Miks oli lennukeid Afganistanis käitanud Ühendemiraatide firmal vaja anda neile viimaseks lennuks võltsitud lennuluba? Kas see võis olla kellegi inimlik laiskus/rumalus või käibki asjaajamine sealkandis niimoodi?


Kui uskuda kaheksa kuud vangis istunud pilooti Aleksei Rudenkot, soovis keegi Tadžikistanis ootamatult tekkinud segast olukorda formaaljuriidiliselt ära kasutada ja neile kahele kaubalennukile lihtsalt käpa peale panna.

Ent siin tekib küsimus, miks oli siis vaja mõista kahele piloodile kohtu esimeses astmes pikk kaheksa-aastane vangistus. Võinuks mehed kohtusaalis juriidiliselt süüdi mõista, ent nad vabaks lasta. Ja lennukid kohtuotsusega lihtsalt konfiskeerida.

Poleks järgnenud tadžikkide väljasaatmist Venemaalt ega muid repressioone. Riigil, mille rahva sissetulekutest jämedalt poole annab Venemaal teenitud raha, oli selle protsessiga üsna vähe võita – paar miljonit dollarit väärt lennukid. Kuid üsna palju kaotada.

Ja ometi nii juhtus. Kas tegemist oli kellegi ametniku valearvestusega või on lool mingi muu taust? Liigub jutt, et piloote sooviti vahetada Tadžikistani Raudtee juhi Venemaal vangis istuva poja vastu. Kuid viimane on endiselt vangis.

Ent alati jääb üle kõige labasem variant: olukord läks tadžikkidel lihtsalt käest. Ja tavaline väljapressimine kiskus lõpuks poliitiliseks. Mõned asjad on teinekord lihtsad ja nende taust uskumatult primitiivne. Kui ma Rudenkoga Riias tipptunnil auto tagaistmel ummikus passides elust rääkisin, jutustas ta kunagise paarimehega juhtunud loo.

See juhtus Sudaanis, kuhu Vene kodanikust piloot lennukiga kaupa viis. Kakskümmend aastat kodusõjas vaevelnud kohalik võim tegi piloodile koomilise ettepaneku. Pakuti, et too peaks järgmised kuu aega Sudaani valitsuse heaks tasuta töötama ja kriisipiirkonda varustust vedama. Piloot keeldus ja nõudis, et kohale kutsutaks Vene konsul.

Talle öeldi: aga palun, minge siia ruumi ja konsul varsti tuleb. Pahaaimamatult pimedasse ruumi astunud piloot leidis sealt eest paarkümmend alasti neegrit. Meest. Jõuk hakanud uudishimulikult nende keskele sattunud valge mehe ümber koomale tõmbuma, paistsid vaid nende säravad valged hambad.

Piloot tagunud seepeale rusikatega paanikas uksele ja karjunud, et unustage konsul ära, ma hakkan teie heaks kohe tasuta tööle. Ja oligi kõik. Nii robustselt asjad mõnikord käivadki.