Olesja Lagašina: «Eesti koos» ehk paigaljooks (4)

Olesja Lagašina
, venekeelse toimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti200 provokatiivsed plakatid esmaspäeva õhtul.
Eesti200 provokatiivsed plakatid esmaspäeva õhtul. Foto: Lugeja foto

Erakond Eesti 200 tabas väga täpselt haiget kohta, riputades üles plakatid, mida paljud võtsid vastu kui segregatsioonile õhutamist.

Ühes kõige populaarsemas kohalike venelaste Facebooki grupis «Otsin nõuannet» kutsus esile sõna otseses mõttes vastukajade laviini postitus: «Võib-olla poolitada ühiskond, nagu kunagi Ameerikas jaotati, valgeteks ja värvilisteks.. Kas nii on meilgi? valimiste eelne reklaam… ja võimalik, et need, kes selle tegid, soovivad, et inimesed läheksid tänavale!!! Minu arvates soovitakse kodanike vahel ebakõla tekitada PS! Telefoniga helistades vastab robot ja ütleb, et meie, venelased peame kokku hoidma… eestlastele täpselt sama, ainult et eesti keeles…(autori kirjapilt – toim)»

Kõigi ühiskonna karjete hulgas tuli esile Yana Toomi oma, kes kui kogenud poliitik nägi reklaamikampaanias järgmist: «Tekitame kära, arutame, kuid pärast ilmub välja mingi jama «Teeme ühtse kooli!»» Mis tegelikult juhtuski.

Arusaadav, et paljud, sealhulgas poliitikud konkureerivatest parteidest, juba tümitasid Kristina Kallast selle eest, et provotseerivat kampaaniat võivad ära kasutada kõikvõimalikud propagandistid näitamaks Eestit kui riiki, kes jagab kodanikke rahvuse järgi. Samas on selge, et probleem ei ole propagandas: me ju ei oota, et Izvestija kirjutaks Eestist positiivses võtmes. Ja ei ole tõsi, et peaksime muretsema, mida kirjutab meist Vzgljad. Palju rohkem peaksime muretsema, et suur osa meie venekeelsest auditooriumist võtab seda provokatsioonilist valimiseelset kampaaniat kui üleskutset minna seisma jaama eri otstesse.  See tähendab, et osa meie elanikkonnast arvabki, et meie riigis on see võimalik.

See sama osa elanikkonnast võttis ilmselt puhta kullana toimetuste apsakat, mis Rus.ERRist sattus Rus.Postimehesse ning mille kohaselt riigikogu võttis vastu valitsuse kritiseerimise keelustava seaduse. Kui isegi ajakirjanik ei mõista, et selline seadus –vähemalt praeguse parlamendi puhul – on võimatu, nagu ka eritsoonide loomine eestlastele ja mitte-eestlastele trammipeatuses, siis mida me soovime tavaliselt Facebooki kasutajalt?

Sellelt samalt kasutajalt, kes on juba valmis uskuma, et praegune riik on ksenofoobne. Ehkki on raske leida vähem ksenofoobset parteid kui Eesti 200.

Tegelikult, kui Kristina Kallas räägib haridussüsteemist, mis soodustab eraldamist rahvusliku tunnuse põhjal, ei erine ta oluliselt Keskerakonna seisukohast (näiteks haridusministri Mailis Repsi arvamus Kohtla-Järve riigigümnaasiumist). Iseasi on, et Kallase erakond teeb seda otsekohesemalt ja ausamalt, ei ürita meeldida vene koolide pooldajatele, nagu seda teeb Keskerakond ja  selle üksikud poliitikud.

Eesti 200 juht juba esitas diplomaatilise eksimuse pärast omapoolsed vabandused. Keskerakondlane, poliitik ja PR-mees Raimond Kaljulaid arvab, et «Eesti vene kogukond näitab praegu talle punast kaarti». Minu arvates, üpriski konservatiivne vene elanikkond ei võtnud ilma selletagi Eesti 200 koos selle visioonide ja teadliku populismist hoidumisega ülemäära sõbralikult vastu. Aga konkureerivate erakondade püüdlused, teenida Kristina Kallase tampimisega punkte, on loogilised, kuid tunduvad ministeeriumite seisukohtade valguses üsna kahtlased. Kõige kurvem on see, et probleem, millele erakond Eesti 200 oma reklaamis viitab, eksisteerib juba mitukümmend aastat, kuid meie riigi suurusele vaatamata, pole see siiani lahendust saanud.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles