Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri: teel trahviühiskonna poole (25)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mobiilne kiiruskaamera.
Mobiilne kiiruskaamera. Foto: maanteeamet

Trahvid jms riigi käsutuses olevad vahendid ja võimalused peaksid mõjutama inimeste käitumist, aga mitte eeskätt täitma riigikassat. Selleks on meil olemas teised mõjutushoovad.

Tänavuse riigieelarve järgi plaanib siseministeerium politsei- ja piirivalveameti kaudu koguda ligi 17 miljoni euro eest trahviraha. Nimelt hangitakse juurde kaheksa mobiilset kiiruskaamerat, mis prognoosi järgi aitavat suurendada vormistatud trahvide kogusummat. Seda peaks laekuma mõne miljoni jagu rohkem kui eelmisel aastal. Ent selline käik tekitab omakorda küsimusi. Kas palju räägitud ja oodatud «rohkem politseid» tähendab rohkem teenurga taga peituvaid korrakaitsjaid, kes peavad päevase trahvikvoodi täis saama? Või kas avalikku korda tagavad jõud on üleüldse nüüd fiskaalteenistuse ette rakendatud?

Kiiruse mõõtmises ja trahvide määramises ei ole oma olemuselt midagi halba. Rahatrahvid on arenenud riikide karistuspoliitikas põhiline varalise karistuse liik, mille eesmärk on inimese ümberkasvatamine. Ent teha trahvide kogumisele riigieelarve koostamisel suuri panuseid jätab halva maigu suhu. Ainuüksi tõsiasi, et loodetakse juurde tulnud tehnika abil trahvide kogusummat suurendada, näitab ametnike, aga ka võimuerakondade küsitavat suhtumist meie teedel toimuvasse. Jääb mulje, et on loobutud pingutamast liiklusohutuse olukorra parandamise nimel ja lastakse tuimalt julgematel kihutada, et sellest tulenevate trahvide abil riigikassat täita.

Kui probleemid on seotud rahanduspoliitika ja eelarve täitmisega, siis tuleb hoopis tegeleda põhjustega, miks meil laekub vähem tulusid, mitte pressida kodanike kukrust rohkem raha välja.

Määrata hulganisti trahve kiiruse ületamise eest võib tekitada samuti arusaama, et korralik liikleja on ainult piirkiiruse sees sõitja. Ent ohutu liiklemine ei tähenda ainult seda, et peab jälgima pingsalt sõiduki armatuurlaual olevat spidomeetrit. Siin mängib rolli veel hulk erinevaid tegureid. Liikluses võib kohata massiliselt käitumist, mille eest korrakaitsjatel on raske sõidukijuhte vastutusele võtta, olgu need ohtlikud möödasõidud või sõidu ajal telefoniga rääkimine.

Peaks juba ammu selge olema, et trahvidega Eesti teedel valitsevat halba liikluskultuuri ei paranda. Panna ilmsesti suur osa kodanikkonnast väärtegude eest musta nimekirja näitab, et oleme kusagil midagi valesti teinud. Ennekõike on vaja jätkata teavitustööd, aga ka teha igast avariijuhtumist eraldi põhjalikke järeldusi. Liiklusohutuse tagamine ei saa olla ainult üksikindiviidi ülesanne, vaid siin peab ka tuvastama võimalikke süsteemseid ohuallikaid ja maandama neid. Muutub keskkond, muutub ka tavainimeste käitumine.

Aga kui probleemid on seotud rahanduspoliitika ja eelarve täitmisega, tuleb hoopis tegeleda põhjustega, miks meil laekub vähem tulusid, mitte pressida kodanike kukrust rohkem raha välja. Trahvirahaga riigieelarve auke täita võib olla sobiv ametnikele, kuid ühiskonnas võib see pigem probleeme juurde tekitada, mitte ei lahenda neid.

Märksõnad

Tagasi üles