Aleksei Jašin.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Eesti 200 avalikkust raputanud reklaamikampaania, mis vastandas eestlasi ja venelasi, oli karm ja ebameeldiv, aga vajalik, et juhtida tähelepanu ühiskonnas valitsevale sügavale probleemile, leiab Eesti 200 liige Aleksei Jašin sotsiaalmeedias.

Eile hommikul Hobujaama trammipeatuses tegin pilti Instagrami jaoks. Peas käis läbi mõte – «jõhker, nad tabasid naelapea pihta». Hiljem selgus, et uudis, mis õhtuks oli igas väiksemas ja suuremas ajalehes, oli minu enda kolleegide idee.

Varasemate valimiste eel mängiti vene kaardiga, et mängida vene kaardiga. Keegi kunagi pole jõudnud nii kaugele, et pakkuda lahendusi, mis oleksid piisavalt adekvaatsed saavutamaks konsensust. Eilsed plakatid olid sama diskursuse osa, kuni avalikkuseni jõudis terve kontseptsioon.

Täna on see õige päev, et arutada, miks see tekitas inimestes nii palju emotsioone. See õige päev, et vaielda lahenduste üle, mis lõpetaks meie ühiskonna segregatsiooni, sest see näitaja on viimase 20 aasta jooksul ainult kasvanud.

Eilsed plakatid tekitasid palju negatiivseid emotsioone. Ka minus. Ent siiski, isiklikult midagi uut ma ei kogenud. Ma näen seda pilti 365 päeva aastas, kui jälgin, kuidas meie inimesed käivad eraldi huviringides, trennides, koolides, töökohtades ning isegi restoranides ja klubides. Kogu see jagunemine käib emakeele põhjal.

Karm ja ebameeldiv. Nõustun, et plakatid olid ebaeetilised ainult sel juhul, kui lugeja tõdeb, et olukord meie kodumaal on ebaeetiline. Ebaeetiline on ignoreerida ühiskonna reaalseid probleeme ning ühel või teisel põhjusel sellest vaikida.

Isiklikult kunagi ei julgeks sellist sammu korrata – teha installatsiooni Eesti ühiskonna ühest ajalooliselt valulikumast probleemist. Ehk Eesti 200 maksab oma hinda sellise sammu eest. Siiski, kui segregatsioon kujuneb osaks valimiste põhiteemadest, siis asi oli seda väärt.

J'y suis, j'y reste.