Aarne Seppel: millest mõtleb Martin kolm korda rohkem kui Varro?

Õhtuks olid rahvakunstnikud provokatiivsetele plakatid juba täienduse saanud. Foto: Aivar Pau

Mis on nende valimiste põhiteema? Keegi ei tea. Pole kahte erakonda, mis oleksid selles küsimuses ühel nõul. Ainus, milles kokku lepitakse, on tõdemus, et näiteks julgeolek ei ole nende valimiste põhiteema, samuti majandus ega ka rahvus.

Igav on. Parem tulevik, õiglane riik, Eesti eest, igaüks loeb, Isamaa on igavene. Halloo! Kõiki neid loosungeid võiksid kõik erakonnad omavahel vahetada ja midagi ei juhtuks. Kogu linn on moosivaraste pilte täis kleebitud, justkui tehtaks valimisotsus näo järgi.

Nüüd siis korraks midagi juhtus. Ühteainukesse Tallinna kesklinna trammipeatusesse pandi üles mõnevõrra provokatiivsed plakatid. Ühtegi hinnangut polnud, lihtsalt kindlas kõneviisis laused. Kas olete näinud, kuidas ainsast tikust süttib tuhkkuiv haokubu? Just samamoodi lõi üheks õhtuks leegitsema mõtteruum paari plakati ümber. Ajakirjanikud ei jõudnud kommentaare küsida, iga kandidaat tundis kohustust midagi ütelda. Iga ekspert, kes kartis, et äkki jääb tähelepanuta, mõtles välja uusi kujundeid. Kasulikud idioodid, Venemaa rõõmustab, ühiskond lõheneb, provokatsioon, eetika. Tundmatud rahvakunstnikud asusid tööle. Üheks õhtuks said valimised teema.

Pokkerimäng on suur kunst, igaüks välja ei vea. Õhtul juba «tilkusid» siseringi kirjad, hommikul pressikonverents. Üksainuke trammipeatus saavutas enam kui kaks kuud kampaaniat.

Kus on meemid ja reklaamid krussis trussikutega Martinist? No ok, Mikser võllapuus pani jalga väristama, aga tegelikult oli peaaegu naljakas. Aga äkki võiks ka olla reklaam, milles proovitakse järgi, millise erakonnajuhi pea kõige kõlavamalt kõmiseb.

Jälgin tavakodanikust tihedamalt kõikide erakondade tegemisi sotsiaalmeedias, Eesti Keele Instituut soovitab kasutada sõna ühismeedia. Vahel ongi ühismeedia, sõnast tekib sõna, lõpuks mõte ja parematel päevadel tekkib mingi uus tunnetus. See on see koht, kus provotseerimine on ok, ka kõige konservatiivsemad unustavad traditsioonilise kõnepruugi. Ühiskonna tabud pannakse proovile. Tegelikult on sama igav kui Kenderi kuulsaim teos.

Kus on meemid ja reklaamid krussis trussikutega Martinist? No ok, Mikser võllapuus pani jalga väristama, aga tegelikult oli peaaegu naljakas. Aga äkki võiks ka olla reklaam, milles proovitakse järgi, millise erakonnajuhi pea kõige kõlavamalt kõmiseb? Reinsalu ja Ossinovski habemed peaks suisa kutsuma üles hipsterreklaamideks. Miks mulle näidatakse viimse vindini töödeldud klantspilte, millel reaalsusega pole mingit pistmist?

Eesti valimiskampaania kultuur on üsna lihtsakoeline. Pilt, loosung, kandidaadi number. Väljas, teles, raadios, lehes. Uuemal ajal ka internetis. Debatt ja pressiteade. Isegi kui omavahelistes aruteludes on julgemaid mõtteid, siis tegudeni jõutakse harva. Nii ei sobi ju.

Aga millest siis mõtleb Martin kolm korda rohkem kui Varro? Mina ei tea.

Mõni aasta tagasi tundus, et provokatsioonimonopol on EKRE kätes. Kaks teemat ja iga kord oli soovitav natuke vinti peale keerata. Nüüd said nad terve programmiga hakkama ja küsitakse vaid mõju riigieelarvele.

Tegelikult mulle meeldiks ka loosungite asemel programme lugeda. Tavaliselt ma prindin kogu selle makulatuuri välja ja proovin aru saada, mis suunda siis seekord keegi esindab. Aga «sisuliste» teemade asemel tuleb ikka loosungeid vahtida, sest programmid tulevad välja lause haaval ja ega erakonnad isegi vist võta neid liiga tõsiselt.

Kui Eesti 200 oma plaaniga eelmisel aastal välja tuli, siis ma ei saanud aru, mida nad tahavad. Et tahaks nagu võimu, aga tegelikult nagu ei tahaks ka. Siis nad rääkisid pikalt pikast plaanist. No tore, et mitte narratiivist. Nüüd lõid integratsiooniteema letti. Vähemasti midagigi.

Aga millest siis mõtleb Martin kolm korda rohkem kui Varro? Mina ei tea.