Arved Breidaks: parasiit omal maal

Arved Breidaks  FOTO: Arvo Meeks/valgamaalane Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Vahetult enne 2095. aasta riigikogu valimisi ilmus Eesti ajalehtedes manifest, milles kümned sellele alla kirjutanud kultuuri- ja majandustegelased nõudsid erakondadelt ühiskondliku kokkuleppe sõlmimist, et taastada Lõuna-Eestis inimeste püsiasustus.

«21. sajand vajutas Kagu-Eesti maastikele tugevad jäljed,» seisis tolles kirjatükis. «Pealetungiva põllumajanduse ees raadati metsad, kuivendati sood ning lammutati väiksemad linnad, küladest rääkimata. Tänu tehisintellektile saavad nüüd põllud haritud, saak kogutud, piima- ja lihaloomad talitatud ja tapamajja veetud inimese abita. Maainimesest sai kui parasiit omal maal.»

Olgugi et riikliku statistika järgi selles piirkonnas majandus kasvas, näitasid rahvaloendused alates sajandi keskpaigast, et see kasvas kohalike inimeste abita, neist sõltumatult, kaugjuhitavana metropolist. Aastal 2093 fikseeriti rahvastikuregistris fakt, et viimane Kagu-Eesti paikne elanik paigutati pärast abikaasa surma Põhja-Eestis asuvasse pansionaati. Maale jäi tegutsema üksnes tehisintellekt.