Kampaania Tallinna kesklinnas

FOTO: Sander Ilvest

Kuula artiklit

Hobujaama trammipeatuses eestlasi ja venelasi vastanduv plakatikampaania on järjekordne piinlik poliitiline ämber. Aga olgem ausad: juba pärast lapsevankri fopaad Vabaduse väljakul oli selge, et kampaaniameistreid Eesti 200-l –, kes on ilmselt ka selle ürituse taga, sest kõik märgid viitavad sellele – on vaja kohe välja vahetada.

Poliitiline kommunikatsioon on võrdlemisi peen kunst. Eduka valimiskampaania eelduseks on oma rahva süvakultuuri tundmine ja muidugi hea maitse. Aga hea maitse on see, mida ei ole võimalik omandada isegi kõige paremas välismaises ülikoolis õppides ja kõige prestiižikamas rahvusvahelises idufirmas töötades. Hea maitse on see, mida saadakse – kui veab muidugi – juba lastetoas hea kasvatusega. Selle eestikeelne sünonüüm on «talupoja tarkus». Kui see tarkus inimestel puudub, siis ühiskonna moraalseteks majakateks ei tasu eriti pürgidagi.

Eesti 200 läbiv probleem tundub olevat see, et nad ei mõista ei eestlaste ega ka eestivenelaste kultuurikoodi. Sellest saab alguse kogu see karjuv maitsetus, mida järjekordne õiget maailmavaadet alles otsiv värske ja salapärane erakond miskipärast nimetab oma valimiskampaaniaks.

Oma läbimõtlematute algatustega nad üksnes loobivad inetuid klišeid, solvates sellega eestlasi ja püüdes näidata meie inimesi ksenofoobsetena ning kogu rahvast lõhestatuna.

Kui seda kõike teeks Kreml, oleksid nii vankriga vehkimine Vabakal kui ka plakatikampaania Hobujaama peatuses vähemalt arusaadavad. Aga paistab, et Kremli karvase käsi otsimine kõnealusel juhul on asjatu vaev. Kasulikke idioote oleme seekord kasvatanud ise – oma kollektiivis. Ja see teeb mind tulevaste valimiste kontekstis eriti ettevaatlikuks.