Tõnis Saarts: Keskerakond ja Reformierakond loovutavad EKRE-le kaptenisilda

Rändeleppe vastane meeleavaldus välisministeeriumi ees. Foto: Sander Ilvest

Ränderaamistiku debati osav kaaperdamine EKRE poolt oli kõigest eelmäng sellele, mis meid ees ootab, juhul kui suured põhivooluerakonnad end kokku ei võta ega suuda luua ühiskonna enamust kõnetavat vastu-narratiivi, kirjutab politoloog Tõnis Saarts. 

Kui Keskerakond ja Reformierakond ei suuda nendeks valimisteks või lähiaastatel sõnastada Eesti jaoks suurt narratiivi, siis määrab aastaks 2025 Eesti poliitika kursi ja kammertooni juba suuresti EKRE. Helme juhitud rahvuskonservatiivid ei pea selleks veel võimul olema: seda polegi tarvis, sest nad saavad ka kõrvalt mõjutada seda, kuidas väärtusküsimustest, demokraatiast ja kodanikuõigustest kõneldakse ning millised on siinkohal õiged «eestimeelsed» seisukohad, millised mitte. Ränderaamistiku debati osav kaaperdamine EKRE poolt oli kõigest eelmäng sellele, mis meid ees ootab, juhul kui suured põhivooluerakonnad end kokku ei võta ega suuda luua ühiskonna enamust kõnetavat vastu-narratiivi.

EKRE, kui uus normaalsus, mis põhivoolustamas kõiki teisi

Radikaal-parempoolseid ja populistlikke erakondi uurinud tunnustatud saksa politoloog Michael Minkenberg on teinud väga tabava tähelepaneku: «Kui Lääne-Euroopas suudavad vanad erakonnad populistid ja radikaalid lõpuks ikkagi kodustada, siis idas on protsess vastupidine – populistid ja radikaalid saavad ise tasapisi põhivooluks, mille järgi teised end kohandavad.» Esialgu teeb EKRE «enda teemadeks» rände ja vähemuste õiguste küsimused (mis on juba juhtunud), järgmisena annab ta kammertooni ette juba rahvusluse, demokraatia ja kodanikuõigustega seotud küsimustes. Kui põhivooluerakonnad loodavad, et neile jäetakse majandus- ja välispoliitika domeen, siis kahtlen selles: kui sõrmed on juba antud, kes takistab võtmast kogu kätt?

Eesti arengusuundumuste lähikümnendi võtmeküsimus on, kas suurerakonnad (Reformierakond ja Keskerakond) põhivoolustavad EKRE või EKRE muutub ise uueks normaalsuseks ja põhivoolustab nemad? Teisisõnu, kui suurerakonnad ei suuda oma suurt narratiivi Eestile lähiaastatel sõnastada, siis kas 2020. aastad kujunevadki suuresti EKRE aastakümneks? Räägin siinkohal ainult suurerakondadest, sest nende valikud määravad Eesti arengut paratamatult palju enam kui see, mida plaanib SDE või Isamaa.

Euroopastumise narratiiv kriisis

Narratiivide all mõtlen ma ühiskondade kestmiseks ja edasiarendamiseks vajalikku jutustust, mis üritab leida vastust neljale suurele küsimusele: (1) kes me oleme, (2) mida me ühiskonnana saavutada soovime (või mis suunas liigume), (3) kuidas me oma eesmärgid saavutame, (4) kes seisab meie teel ees ehk on meie vaenlane? Iga ühiskond peab leidma neile neljale küsimusele vastuse, kusjuures vastused ise on erinevatel ajajärkudel väga eripalgelised.

EKRE-l on loogiline ja sidus narratiiv Eesti tuleviku tarbeks juba olemas – nemad pakuvad neile neljale suurele küsimusele lihtsa ja kompromissitu vastuse. Suured põhivooluerakonnad alles otsivad seda narratiivi ning üritavad muutunud olukorras kompromisse otsivalt erinevaid pusletükke üksteisega klappima saada.

Senimaani on Eesti arengut juhtinud kaks suurt narratiivi. Esimene neist oli 1990. aastatel valitsenud nn euroopastumise narratiiv, mille sõnastas Isamaa/Isamaaliit. Oleme eurooplased, püüame saada osaks läänest nii oma väärtuste kui poliitilise orientatsiooni poolest, selleks liitume Euroopa Liidu ja NATOga ning seljatame endised kommunistid ja venemeelse Savisaare, kes soovib meid tagasi Itta tirida. Kusagil 2000. aastate keskpaigas võttis teatepulga üle Andrus Ansipi juhitud Reformierakond ja sõnastas varasema Isamaa narratiivi baasil oma versiooni, kus euroopastumise kõrval mängis üha tähtsamat rolli rahvusliku vastandumise ja Venemaa-poolse ohu rõhutamine. Selle narratiivi veenvus ja asjakohasus kadus paari aasta eest, kui Savisaar sunniti poliitikast taanduma ning uued, üleilmastumise survest ja väärtusvalikutest tingitud väljakutsed (kooseluseadus ja rändekriis) panid nii mõnegi kahtlema, kas me ikka tahame kuuluda seesugusesse läänemaailma, mis toob meie õuele pagulased ja surub jõuga peale sallivust vähemuste suhtes.

EKRE köitev ja sidus narratiiv Eestile

Sel ajal, kui põhivooluerakonnad ei märganud või ei soovinud märgata, et varasem Vene-ohule ja euroopastumise vajadusele ülesehitatud narratiiv enam senisel kujul ei tööta ning vajab olulisel määral kaasajastamist ja ümbersõnastamist, kasutas olukorra osavalt ära EKRE.

Selleks et veenduda, kui edukaks on EKRE «eestlased peremeesteks oma maal»-narratiiv osutunud, tuleks vaadata erakondade populaarsusreitinguid: nelja aastaga ligi kolmekordne toetuse kasv.

Milline on siis EKRE narratiiv Eestile? Lühidalt sõnastades: oleme ennekõike eestlased ning mitte eurooplased (vähemalt seni, kuni Euroopa tähendab dekadentlikke liberaalseid väärtusi, mis on olemuslikult eestlastele võõrad ja nõrgendavad meie rahvuskehandit); asume üles ehitama oma, Eesti rahvusriiki, kus mitte keegi teine, ei läänemaailm ega Venemaa ei tule meile ütlema, milliseid väärtusi ja demokraatiamudelit me järgima peame – me ehitame üles oma eestiliku demokraatia, lähtudes eeskujudest, mida näeme Ungaris ja Poolas; selle kõige saavutamiseks aga tuleb senine Eesti ühiskonna- ja demokraatiamudel põhjalikult ümber korraldada, et segamatult saaks valitseda rahvas ja rahvuskonservatiivselt meelestatud enamus; kuna aga kõigele sellele seisavad vastu vasakliberaalid, siis nende ebatervet mõju poliitikale, ühiskonnale ja väärtusruumile on vaja kõvasti vähendada.

See on sidus ja loogiline narratiiv – arusaadav väga erinevatele ühiskonnakihtidele. Mida on siis põhivoolu suurerakondadel vastu pakkuda? Kui toetuda nende seni kõlanud põhilistele valimislubadustele, siis nende vastuseks on: pensionitõus (KE), tasuta ühistranspordi laiendamine (KE), aktsiiside langetamine (RE) ning vene koolide ja laseaedade sundeestistamine (RE).

Jah, kindlasti teen ma siinkohal Keskerakonnale ja Reformierakonnale liiga, sest vähemalt viimase üsnagi põhjalik valimisplatvorm on juba üleval ning sisaldab mitmeid ideid ja märksõnu, millest võiks kokku lõimida uue narratiivi saabuvaks kümnendiks. Kuid probleem ongi selles, et see lõimimistöö on jäänud tegemata ja ühiskonnale selgitamise vaev nägemata.

Kas suurerakonnad suudavad veel olukorda päästa?

Mida võiks siis see, kas Keskerakonna või Reformierakonna sõnastatud, uus narratiiv sisaldada?

Kõigepealt tuleks tegeleda küsimusega, kes me oleme? Teisisõnu, peaks küsima, mida tähendab olla eestlane ja milline hakkab olema eestluse pale 2020. aastatel? Eesti poliitikas on nimelt üks seaduspära: erakonnad, kes panevad paika, mis on eestlus ja kuidas mõista rahvuslust, valitsevad ka Eestit. Praegu on seda tegemas EKRE. Reformierakond pole oma uut rahvuslikku narratiivi pärast Savisaare ajastu loojangut veel suutnud sõnastada. Keskerakond pole aga seni tõsiselt rahvusluse temaatikale pidanud mõtlema, kuid nüüd oleks selleks viimane aeg, kui nad soovivad oma juhtpositsiooni Eesti poliitikas hoida.

Teine võtmeküsimus on, kuhu me suundume? Kas meie eeskujuks on pigem Põhjamaade sotsiaalsele õiguslusele ja innovatsioonile üles ehitatud ühiskond või katsetame hoopis täiesti uue mudeliga, ühendades Aasia tiigrite ekspordile suunatud riigikapitalismi oma varasema turuliberaalsema lähenemisega, või valime hoopis mingi kolmanda tee? Praegune suurparteide retoorika sellele küsimusele selgeid vastuseid ei anna.

Kolmandaks, kuidas me oma eesmärgini jõuame, et teha Eestist järgmiseks kümnendiks seesmiselt tasakaalustatud, dünaamiliselt arenev ja jõukas riik? Reformierakond räägib «targast majandusest» ja Keskerakond «õiglasest riigist» – mõlemad kõlavad hästi, kuid ühiskonda mobiliseeriva narratiivi loomiseks on need hetkel tühjalt kõmisevad mõisted vaja tavavalijale mõistetava, kuid inspireeriva sisuga täita. Neljandaks, kes on meie vaenlane? Seni kuni Reformierakonnal ja Keskerakonnal ei jätku julgust selgelt välja öelda, et nende põhivastaseks on rahvuslikku suletust propageerivad ja lääne liberaalseid väärtusi vastustavad jõud, ehk siis EKRE, pole nende enda loodud narratiividel veenvust.

Põhivooluerakonnad EKRE juhitud laevas

Praegu paistab, et Keskerakond ja Reformierakond on juba ette alla andmas või ei võta olukorda piisava tõsidusega. Kui nii, siis järgneva aastakümne keskel purjetab meie riigilaev juba väga tumedates ja kaardistamata vetes, kus liberaaldemokraatliku läänemaailma kallas järjest kaugemale jääb. Keskerakonnale ja Reformierakonnale võib ka siis tunduda, et nad on veel tüüri juures, kuid kaptenisilla on hõivanud tegelikult juba keegi teine. Kuid on veel üks võimalus: tõuseb esile mõni kolmas jõud, kellel jätkub pealehakkamist sõnastamaks selline narratiiv, mis tagab kodurahu ja ühiskondliku tasakaalu, kuid hoiab Eestit jätkuvalt liberaalse läänemaailmaga seotuna ja rullib otsustavalt tagasi EKRE populistlikku võimuambitsiooni.