Tõnis Saarts: Keskerakond ja Reformierakond loovutavad EKRE-le kaptenisilda

Rändeleppe vastane meeleavaldus välisministeeriumi ees. Foto: Sander Ilvest

Ränderaamistiku debati osav kaaperdamine EKRE poolt oli kõigest eelmäng sellele, mis meid ees ootab, juhul kui suured põhivooluerakonnad end kokku ei võta ega suuda luua ühiskonna enamust kõnetavat vastu-narratiivi, kirjutab politoloog Tõnis Saarts. 

Kui Keskerakond ja Reformierakond ei suuda nendeks valimisteks või lähiaastatel sõnastada Eesti jaoks suurt narratiivi, siis määrab aastaks 2025 Eesti poliitika kursi ja kammertooni juba suuresti EKRE. Helme juhitud rahvuskonservatiivid ei pea selleks veel võimul olema: seda polegi tarvis, sest nad saavad ka kõrvalt mõjutada seda, kuidas väärtusküsimustest, demokraatiast ja kodanikuõigustest kõneldakse ning millised on siinkohal õiged «eestimeelsed» seisukohad, millised mitte. Ränderaamistiku debati osav kaaperdamine EKRE poolt oli kõigest eelmäng sellele, mis meid ees ootab, juhul kui suured põhivooluerakonnad end kokku ei võta ega suuda luua ühiskonna enamust kõnetavat vastu-narratiivi.

Radikaal-parempoolseid ja populistlikke erakondi uurinud tunnustatud saksa politoloog Michael Minkenberg on teinud väga tabava tähelepaneku: «Kui Lääne-Euroopas suudavad vanad erakonnad populistid ja radikaalid lõpuks ikkagi kodustada, siis idas on protsess vastupidine – populistid ja radikaalid saavad ise tasapisi põhivooluks, mille järgi teised end kohandavad.» Esialgu teeb EKRE «enda teemadeks» rände ja vähemuste õiguste küsimused (mis on juba juhtunud), järgmisena annab ta kammertooni ette juba rahvusluse, demokraatia ja kodanikuõigustega seotud küsimustes. Kui põhivooluerakonnad loodavad, et neile jäetakse majandus- ja välispoliitika domeen, siis kahtlen selles: kui sõrmed on juba antud, kes takistab võtmast kogu kätt?