Ülo Pikkov.

FOTO: Erakogu

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kas Eesti filmid peavad ootama, et Netflix mõne neist ükskord enda tiiva alla võtab või võiks meil olla oma kasutajasõbralik keskkond, mis jagaks ja väärtustaks Eesti audiovisuaalpärandit? küsib filmirežissöör ja produtsent, Eesti 200 liige Ülo Pikkov ja leiab, et kõige mõistlikum oleks digikultuuri arenduskeskus luua ERRi allasutusena, kuna juba täna on ERRi koondunud märkimisväärne kompetents digitaaltehnoloogia ning meedia vallas, samuti on ERRil oma arhiiv ning selle haldamisega kaasnev kogemus.

Kultuuriministeerium on teinud üleskutse osaleda visioonidokumendi «Kultuuripoliitika põhialused 2030» väljatöötamisel. See on igati tervitatav ja vajalik, sest sihte ja eesmärke tuleb seada ning neid tuleb ka sõnastada, et kõigil oleks ühtne arusaam, kuhu ollakse teel. Ka Kihnu Jõnnil oli püksirihma abil kaardile märgitud plaan!  

Aga enne, kui pühenduda uue visioonidokumendi loomisele, tuleks üle vaadata eelmine, valitsuse heaks kiidetud kultuuripoliitika põhialuste dokument, mis annab suunised Eesti kultuuri arendamiseks aastani 2020. Lugedes praegust kehtivat visioonidokumenti, näeme, et seatud visioon on jäänud paljuski vaid pelgalt plaaniks. Teostamata jäänud eesmärke on mitu, kuid toon siin välja vaid need, mis on kõige otsesemalt seotud kultuuri digiteerimisega. Nii sätestab punkt 20, et «Väärtuslikum osa kultuuripärandist digiteeritakse 2018. aastaks ja tagatakse selle pikaajaline säilimine rahvusvahelisi standardeid ja kvaliteedinõudeid arvestades. [-]» ja punkt 27.2, et «[-] Eesti audiovisuaalne pärand digiteeritakse ja sellele tagatakse avalikkuse ligipääs.»