PRN01: EMO : P

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Perearstide tegemata töö oli üks peamisi põhjendusi, mis meedias kõlas. Nüüd, kui meediatorm on vaibunud, on kaks võimalust. Asi jääb sinnapaika, nii nagu juhtub enamasti, kuna kogu energia on läinud süüdlaste otsimisele. Kuid on ka teine võimalus – vaadata uuringuid, objektiivseid andmeid ja mõelda, mida tuleks teha, et nii patsientide, arstide kui ka tervishoiukorraldajate jaoks ühtviisi olulist probleemi lahendada, kirjutab Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda. 

EMOde ülerahvastatus mitte-erakorraliste patsientidega ei ole ainult Eesti mure, vaid see on ülemaailmne ja üha süvenev probleem. Nii nagu Eestis, on ka mujal riikides tegemist üha kasvava trendiga. Näiteks on USAs, Inglismaal, Kanadas, Austraalias EMOs osutatavate teenuste osakaal tõusnud igal aastal 3–6 protsenti. Selline tendents on omane just arenenud riikidele. 2011. aastal tehtud süstemaatiline ülevaade näitab, et uuringute andmetel võib mitte-erakorraliste patsientide osakaal EMOs ulatuda isegi kuni 90 protsendini. See raskendab nende inimeste ligipääsu erakorralisele arstiabile, kes seda tegelikult kõige enam vajavad ning toob kaasa üleüldise rahulolematuse nii arstidel kui patsientidel, mis viibki konfliktide ning vastandumisteni meedias.

Millised võiksid olla lahendused?

Kõikjal on püütud aktiivselt ka lahendusi otsida. On rakendatud patsientide suuremat omaosalust, tegeldud patsientide harimisega, samuti on kohustatud perearst osutama abi väljaspool tööaega nii õhtutundidel kui nädalavahetustel. Vaatamata neile püüdlustele on mitte-erakorraliste visiitide arv pidevalt kasvanud, siin ei erine Eesti teistest riikidest.

Sarnaselt Eestiga, on mitte-erakorraliste patsientide hulgas enam nooremaid, madalama sissetulekuga patsiente, neid, kel pole ravikindlustust ja kes on ka eelnevalt pöördunud mitte-erakorralise probleemiga EMOsse. Enam on aga pöördumiste põhjused kinni inimeste endi mõttemustrites, hoiakutes ning ootustes.