/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Näiliselt on ju Eestis kõik korras. Lapsevanem saab lapsega kolm esimest eluaastat kodus olla ning riik maksab selle eest suisa rahagi. Alates kolmandast eluaastast peab aga omavalitsus tagama lapsele lasteaiakoha, et vanem saaks taas tööle minna.
Hanneli Rudi: sundseisus lapsevanemad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikkus on aga hoopis teine. Vanemahüvitise lõppedes on enamik emasid sunnitud taas tööle minema, sest 19-eurose lapsetoetusega on võimatu ära elada. Sõimekoha saamine vähemalt pealinnas võrdub lotovõiduga.
Nii ei jäägi vanematel muud üle kui panna oma laps erapäevahoidu, mille hinnad lähenevad Eesti keskmisele palgale. Kuigi linn maksab päevahoius käivatele laste vanematele toetust, on lapsehoidmise eest maksta tulev summa keskmise Eesti pere jaoks ikkagi liiga suur.
Tänases lehes on lugu väiksest tüdrukust, kes oli sunnitud minema venekeelsesse sõimerühma, sest tema emal ei jätkunud raha erahoiu eest maksmiseks. Ootamatult võõrkeelsesse keskkonda sattumine mõjus lapsele nii rängalt, et ta lõpetas rääkimise. See on ränk hind, mida see pere pidi maksma omavalitsuse suutmatuse eest.
Ma loodan, et selle juhtumi avalikuks tulek paneb omavalitsusi kaaluma lapsehoiutoetuste tõstmist, sest ilmselgelt on erahoidude suurem toetamine odavam kui ehitada pidevalt uusi lasteaedu, mis sündimuse vähenedes ja rahvastiku vananedes tühjaks ähvardavad jääda.