Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/14/11217917t1hcfdb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/04/11696078t1h081c.jpg)
Igal erakonnal on – või vähemalt peaks olema – oma ventiil. Inimene, kellele on lubatud rohkem kui tema parteikaaslastele. Ventiil võib avalikult kaitsta vastuolulisi seisukohti, proovida avalikkuse peal veidi hullumeelseid ideid, olla mõnes asjas partei pealiiniga suisa vastupidisel seisukohal.
Ventiil tagab, et erakonnas on esindatud ka rahulolematud, keda leidub alati. Avalikkusele näitab ventiili olemasolu, et erakonnas on sallitud ka teistmoodi arvamused. See kõik kokku ongi ventiili peaülesanne – langetada erakonnas punasesse kerkinud siserõhku.
Reformierakonna ventiil oli Igor Gräzin. Enam ei ole. Vastuseis erakonna uue juhtkonnaga ületas isegi ventiilile lubatu piiri. Gräzinist kuuleme kindlasti veel, aga küsimus on, mis saab niigi kõrge siserõhuga Reformierakonnast. Kas rõhk kerkib nüüd veel kõrgemale?