Kristina Herodes 

FOTO: Indrek Arula

Kuula artiklit

Uus aasta on piisavalt kestnud ja tundub, et kõik ei olegi enam täis. No see on nali muidugi, kuid vahel on täis olek voorus. Näiteks sõnade puhul. Head uut aastat saab veel soovida vaid viimased paar päeva. Mitte kunagi varem pole hea sõna saatmine olnud nii kerge. Igasse maailma punkti viivad sotsiaalmeedia nähtamatud niidid, klikk ja korras. Kuid inimesed ei soovi enam.

Paljud on võtnud poosi: «Häh, mul on tuhandeid sõpru, ma ei hakka ju kõigile soovima…» Valetad! Ei ole kellelgi tuhandeid sõpru, need on ehk vaevu kontaktid. Päris sõpradele jaksaks igaüks öelda, et ta tõepoolest soovib, et armsa inimese aasta tuleks hea. Õnnelik, rahulik, eriline, erutav… just selline, mis kellegi silmis head aastat tähendab. Aga me ei viitsi enam. Miks?

«Mulle hakkab vastu, et sõnad ei kaalu enam midagi. Ma ei viitsi tühje soove loopida,» ütles üks poole noorem sõber. Tema virutas uusaastasoovi oma Instagrami ning usub, et sellest piisabki. Võtku sealt, kes tahab. Selle hooletult puistatud repliigi peale hakkaski mu süda mässama – et mida nõmedat ninakust? Keda huvitab su soov, kui sa oled liiga laisk ja lai leht, et seda isegi üle anda?

Tuleme tööle ega tereta, sest milleks – ma panin juba oma seinale tere, kas ei piisa või? Samamoodi ei täna. Ei viitsi. Ei vaevu. Lõpuks pöördumegi ainult siis, kui endal midagi vaja on, ja siis imestame silmad kuklasse, miks keegi meile silmapilkselt teeneid osutama ei tõtta?

Üks siiras ja südamest tulnud sõna võib päästa või muuta teise inimese elu.

Ma olen vist vanaaegne inimene, aga heade sõnade lahustumine meie mürarikka maailma lärmakate ja tühjade sõnade meres teeb mind kurvaks. Ma pole nõus sellega leppima! Miks sina oled? Muutmine on vaid üks klikk peas, häälestumine saamiselt ja tarbimiselt andmise lainele. Midagi pole lõigata sealt, kuhu sa ise keeldud külvamast. Üks siiras ja südamest tulnud sõna võib päästa või muuta teise inimese elu, see pole tühiasi.

Kas sõnad, mida on kerge edasi anda, peaksid seetõttu automaatselt ka kergekaalulised ehk väheväärtuslikud olema? Kas kaalu ja tähenduse annab sõnale edastamisele kuluv vaev või siiski mõte ja tunne, mille ütleja oma sõna alla paneb? Mul on kahju, et selline möödarääkimine on nii laialt levinud – palju loeb ja kuuleb tühist, järelikult kõik on tühine. Mina näen asja hoopis teistpidi. Kuna sõnu öeldakse südamest aina vähem, on nende väärtus üha suurem ja suurem. See on nagu buumiaja investeerimistrikk: välja andes sa ei kanna kulu ega kaota midagi, vastu võttes teenid aga tuhandeid. Mitte kunagi ei koida päeva, kus lihtsalt tähelepanelik, hea ja hooliv olla pole ühel hetkel enam cool!

Maailm propageerib enesekesksust, aga isekus on nagu umbrohi põllul, mis lämmatab inimlikkuse. Kui sa ei näe teisi, miks sa imestad, kui teised sind ei näe? Või enam ei näe – just sel äsja alanud aastal, mil sa unustasid omas rahulolevas isekusemarinaadis tukkudes neid hea sooviga meeles pidada?