Päeva karikatuur 4.01.2018.

FOTO: Urmas Nemvalts

Iga kord, kui juhtub mõni õnnetus, on inimlik ja loomulik küsida: miks ei keelata, miks ei kästa? Kui mõelda ilutulestiku peale, siis kas siin oleks võimalik teha midagi mõistlikku, ilma kõva käeta? Nii, et ei võetaks ära pimeda uusaastaöö valgustamise rõõmu (ning oma jõukuse näitamise inimlikku lusti).

Üks mõte näiteks on nõuda raketimüüjatelt vastutuskindlustust. Põhimõtteliselt midagi sellist nagu kohustuslik liikluskindlustus. Sellega lisanduks iga raketi hinnale mingi summa, ent vähemalt ei laiutataks nõutult käsi, kui peaks juhtuma midagi niisugust, nagu oli sel aastavahetusel ettevõtte Nurmiko põleng. Miks ei võiks raketikindlustust korraldada liikluskindlustuse fond, millel on juba käpas vastutuskindlustuse korraldamise peenimad nipid (ja teada ka petiste trikid)? Eesmärk on, et kahjukannatajad ei jääks hätta.

Ilmselgelt peaks ilutulestiku kasutamise juhiseid ja hoiatusi kuulutama valjemini ja selgemini. Pakenditel on need küll kenasti kirjas ning loomulikult vaatavad terve mõistusega inimesed need enne paugutamist läbi, aga… Kas oleks palju nõuda, et samad õpetussõnad oleksid suurelt väljas ka müügiputka kõrval, et igale ostjale surutaks pihku «raketilaskja koodeks»? Või ükskõik mis, tänu millele jõuaksid hädavajalikud õpetussõnad kohale ka puisemasse pähe.

Jaanipäeva ajal on KUKU raadio korraldanud kampaaniat, mille mõte on, et seltskond lepib juba enne kokku, kes pidulistest on roolis – tema ei joo. Miks ei võiks samamoodi teha ilutulestiku laskmise ajal? Praegu võib tänaval näha ülemäära joobnud tegelasi, kes ometi panevad oma paugupaki maha ja lähevad seda tikuga suskima. Võõra tegemistesse sekkuda on raske – see on inimlik, mitte eestlaste eriomane värk. Võib-olla oleks kasu sotsiaalkampaaniast, mis ütleks selge sõnaga: leppige omavahel enne kokku, et üks ei joo ja saab tänu sellele olla keskööl raketioperaator.

Nõukogude ajal ei müüdud poodides mingeid rakette. Nii pürotehnika kui ka paljude muude asjade inimeste kätte andmist pidas punane võim ohtlikuks. Sellest hoolimata olid õnnetused meelelahutuseks lastud rakettidega täiesti olemas. Sõjaväelased varastasid oma ladudest signaalrakette ja müüsid neid althõlma. Keeld ja käsk võtsid ära rõõmu, ent ei andnud ohutust.

Seda asja, mida me vajame, nimetatakse kultuuriks. Mõelge, kas laps, kes on maast madalast käinud isa ja emaga merel, laseks asja ees, teist taga taevasse punase raketi – hädakutsungi? Ei, sest ta teab, et niisuguste asjadega nalja ei tehta.

Kui ilutulestik ära keelata, saaksime tõenäoliselt lihtsalt järgmise põlvkonna, kellel pole eeskuju, kuidas seda toredat asja mõistuspäraselt ja ohutult teha. Kultuuri tee on aeganõudev ja raske, ent üldjuhul väärivad tulemused ootamist.