Parteimeedia on õitsele puhkenud

FOTO: Pm

Mida mitmekesisemad on meediumid, seda targemat lugejat, vaatajat või kuulajat need eeldavad. Paraku ei näita üleüldine eristusvõime mitte teravnemise, vaid pigem nürinemise märke.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sellal, kui maailmas toimuvast arusaamiseks tuleb igasugust informatsiooni vaadelda analüüsiva pilguga – kes räägib, miks räägib, kelle poole päriselt pöördub, missuguseid võtteid oma sõnumi päraleviimiseks kasutab –, on järjest enam täheldada soovi tarbida esitusi, mis kinnitavad juba olemas olevaid veendeid ja uskumusi, ning jätta kahe silma vahele käsitlused, mis lähtuvad teistsugustest aluspõhimõtetest. Järjest vähem soovitakse oma baasuskumusi proovile panna või küsitavaks teha, sagedamini otsitakse lihtsalt kinnitust sellele, et maailm ongi selline, nagu ta tundub olevat.

Ühest küljest on see inimlik, sest mugav: ikka on ju meeldiv mõelda, et meil on õiges õigus ja teised saavad asjadest valesti aru. Teisest küljest ohtlik: jättes tarbitavad infoväljad analüüsimata, on ignorants või hukkamõist kerge tekkima. Kuna argumentatsiooni pähe võib tänapäeval südamerahus esitada ka emotsionaalseid eksklamatsioone ja tõsiasjade asemel «alternatiivseid fakte», jätab küsivast hoiakust loobumine teabetarbija tegelikult infosulgu, halvemal juhul eheda ajupesu ohvriks.