Akadeemia kummaline agoonia

Varem nähti haridusteed vaevalise tõusuna kõrgesse mäetippu, mille alistamiseks oli vaja niihästi võimeid kui ka tugevat tahet. Foto: Sergei Fadeichev/Scanpix

Viimase 20 aastaga on akadeemiline kõrgharidus suuresti hingusele läinud. Ülikoolid on küll alles, aga seal sees toimub midagi muud. Tõbi algas siis, kui haridust hakati pidama tarbimiseks, mitte vaimseks täiustumiseks.

Hea on selgitada seda metafooriga: varem nähti haridusteed vaevalise tõusuna kõrgesse mäetippu, mille alistamiseks oli vaja niihästi võimeid kui ka tugevat tahet. Praegust tarbimispõhist haridust iseloomustab aga sõnapaar «paindlik õpitee». Lahtiseletatult tähendab see, et haridus on nagu teleka vaatamine: kui mingi saade läheb igavaks, vahetad kanalit, päeva lõpuks oled vaadanud üht ja teist, midagi on ka külge jäänud, aeg on kulunud meeldivalt, et voilà! selle eest saab isegi diplomi! Pingutama ei pea enam üliõpilane, vaid ülikool nagu turukaupleja, et keegi üldse tema haridustoodet teiste samalaadsete hulgast tarbida suvatseks.