Voldemar Tomusk: mida toodab Bologna konveier?

Bologna protsessiga alanud kõrghariduse nivelleerimine murendab Euroopa edu aluseks olnud akadeemia ideaali. Raffael, «Ateena kool». Foto: NN

Tuleval suvel saab kakskümmend aastat sellest, kui 29 tolleaegse Euroopa Liidu liikmesmaa ja liikmekandidaatide haridusministrid kirjutasid Bologna linnas Itaalias alla kokkuleppele ühtsustada kõrgharidusstruktuurid Euroopas. Euroopa Liidu vastava pädevuse puudumise tõttu oli tegemist riikidevahelise kokkuleppega väljaspool ELi. Alguse sai nõndanimetatud Bologna protsess Euroopa kõrghariduspiirkonna loomiseks.

Aasta hiljem vastu võetud Euroopa Liidu Lissaboni programm nägi aga juba ette, et Euroopa kõrgharidus saab kümne aasta jooksul maailma juhtivaks kõrgharidussüsteemiks kõigi sellest tulenevate hüvedega. Sisuliselt püüti siin, nagu ka teistel aegadel ja teistes kohtades tehtud plaanidega tihti lugu on olnud, Ameerikast mööda minna. Nüüd tagasi vaadates tunduvad need plaanid kahtlaselt sarnased Ostap Benderi visiooniga Vana Vasjuki muutmiseks universumi malekeskuseks.

Laialivalgunud Bologna

Eeldusel, et Euroopa lõimumine jätkub vaatamata või ka tänu Brexiti kogemusele, on Euroopa Liidul varem või hiljem efektiivne ja sügavuti minev koostöö programm vaja välja töötada. Üha enam laialivalguv Bologna protsess on ilmselt oma võimalused ammendanud. Aga päris ära unustada seda ka ei saa, sest ikka ja jälle leidub keegi kusagil, kes puruväsinud Bologna hobuse oma lühiajaliste huvide vankri ette rakendab, olgu see siis Rumeenias, Kasahstanis, Aserbaidžaanis või mujal. Aeg, kui vana enam hästi ei toimi, uut aga veel ei ole, peaks olema paras arutamaks, mis siis ikka tookord viltu läks.