Donald Trump.

FOTO: Mt.news-front.info

Kuula artiklit

Sajandite eest oli sõjapidamine väga lihtne: vaenlase linn tuli ära vallutada, seejärel võis sealt võtta kulda ja neitsisid. Ka von Clausewitzi järgi oli sõjapidamine lihtne: puruks tuli lüüa vaenlase peavägi ja ära võtta pealinn. Sõda Lähis-Idas on midagi muud. Kui vaatame sealseid konflikte, siis käib mäng selle peale, et vastane nõnda välja kurnata, et ta loobuks. Liibanonis võttis see aega 15 aastat, Iraani ja Iraagi vahel kaheksa aastat ning Süürias tont teab kui kaua.

Selles mõttes oli Trumpi otsus Süüriast Ameerika kontingent välja tuua õige – pole mõtet olla osaline sõjas ilma strateegilise eesmärgita. Selleks võinuks olla Süüria okupeerimine ning demokratiseerimine ja ülesehitamine, nagu tehti pärast maailmasõda Saksamaa või Jaapaniga, või näiteks kurdide riigi loomine. Viimased on selle välja teeninud. Kuid pole ei ühte ega teist. Järelikult oli otsus õige. Seda enam, et Ameerika ei sõltu enam Lähis-Ida naftast, vaid on nüüdseks ise suurim naftatootja, ei pea tänu sellele enam sekkuma sealse piirkonna konfliktidesse ega suurte jõududega kohal olema. Trumpile oli otsus kasulik, sest talle on isiklikult oluline meediapilt. Kirjutavad-räägivad head või halba, vahet pole, tähtis on kogu aeg pildil olla. PRi põhimõtteid tunneb ameeriklaste president suurepäraselt ja sellest ka tema ootamatud käigud.

Otsus on Trumpile ja Ameerikale hea, kuid halb riikidele, kes arvestavad ameeriklaste abiga. Selleks on Ühendriikide välispoliitika olnud liiga äraarvamatu. Tõsi, Putin sai teha seda, mis ta tegi Gruusias ja Ukrainas, vaid lääne vaikival nõusolekul. Putin on Escobar Nõukogude Liidu tuumarelvadega, kuid ta ei ole Ühendriikidele ohtlik. Ka tulevane kaitseminister Shanahan teatas, et USA kolm prioriteeti on Hiina, Hiina ja veel kord Hiina.

Seega on põhiline õppetund Eestile see, et peaksime vähem lootma teistele ja rohkem iseendale. Ning mis puudutab näiteks kaitsekulutusi, siis ka rohkem panustama. Olukord pole enam see, mis oli kümne aasta eest.

Püüd mitte olla otsuste langetaja on omane teistest sadu aastaid sõltunud maadele ja rahvastele.

Eesti peab lõpuks vabaks saama koloniaalsest sündroomist. Püüd mitte olla otsuste langetaja on omane teistest sadu aastaid sõltunud maadele ja rahvastele ning ühtlasi põhjus, miks näiteks Gruusia käitus 2008. aastal nii, nagu käitus, ja Ukraina käitub nii, nagu ta praegu käitub. Ei saa loota vanematele vendadele, kaugetele bürokraatidele või heale onule Arizonast, kes tulevad ja kõik meie probleemid lahendavad. Nemad lähtuvad sellistes küsimustes esmajoones oma huvidest, nii on see riikidevahelistes suhetes kombeks. Praegused Brüsseli bürokraadid tunneksid end oma kabinettides suurepäraselt ka siis, kui iseseisvaid Balti riike polekski olemas. Seepärast, nagu on iga inimese saatus esmajoones tähtis talle endale, nii läheb ka riigi saatus korda eelkõige sellele riigile.