Neeme Korv: inimesed ongi kõige ägedamad (1)
3. jaanuar 2019, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/02/11691764t1hb0f0.jpg)
Täna on viimast päeva tööl Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv (44). Seoses Korvi lahkumisega saab läbi ka 11 aastat kestnud ajastu Eesti suurima päevalehe mõttekojas. Vastutus väljaande ja ühiskonna ees on olnud tema sõnul see, mis on selles töös kõige olulisem, rääkis ta Georgi Beltadzele.
Korvi puhul on tegemist Postimehe ühe staažikaima töötajaga – 23 aastat on tal selja taga. Kolleegid on need, kes jäävad talle sellest perioodist kõige enam meelde.
23 aastat on pikk aeg. Eriti ühes ettevõttes. Räägi, kuidas su teekond Postimehes alguse sai.
Sattusin mitme juhuse tulemusena lainesse, mida üheksakümnendate alguses nimetati lapsajakirjanike põlvkonnaks. Seda märksõna on hiljemgi kasutatud, aga mina olen olnud see päris lapsajakirjanik. Toona tuldi tööle sõna otseses mõttes tänavalt ja hakati õppima ajakirjanduse ABCd.
Olin 1993. aastal alustanud Hommikulehes reporter, mitte küll lepinguga, aga töötasin ikkagi toimetuse juures Tartus. Endine Postimehe ajakirjanik Ivar Jõesaar õpetas mind välja. Siis hakkasin ajakirjandust ka ülikoolis rohkem õppima. Esialgu kõrvalerialana, hiljem sai see peaerialaks. Ja ühel hetkel sattusin tööle Eesti Raadio Tartu stuudiosse. Õppisin seal linti lõikama... See kõik on üks suur lugu. Osa seltskonnast, kes oli toona Tartus Eesti Raadioga seotud – Tiina Kaalep, Toomas Mattson, Janek Salme – läks Postimehesse, siis mõne aja pärast kutsuti mind järele.
Olen kunagi öelnud, et oleksin nõus Postimehes töötama isegi koristajana. Minu jaoks oli see toona unistuste täitumine! Tahtsin töötada suures ja mõjukas ajalehes. Olin uudistetoimetuse reporter Tartu Postimehe ülesannetes ja tegin seda tööd täie uhkusega. Sattusin sageli suurde lehte kirjutama, kajastasin näiteks Saaremaa koolipõlengut.
Staažika ajakirjanikuna oled palju näinud. Näiteks seda, kuidas tehnoloogia suretab paberlehte välja või kuidas libauudised võtavad võimust. Millised on aga ohud, mida ajakirjanduses ei pruugita näha?
Ajakirjanduses räägitakse valikutest. Vanasti oli selline termin nagu gatekeeper –väravavalvur. Üks võimalik oht on, et meil on liiga vähe häid toimetajaid ehk väravavahte. Siin makstakse kiirusele lõivu – olulisem on, et uudis saaks võimalikult kähku üles. Aga ma arvan, et ühiskond harjub veebiga ja ajakirjandus ise veebi võimalustega. Ses mõttes ma ei näe seda nii, et kõik, mis veebis toimub, on saatanast, kuigi sellist arvamust aeg-ajalt kohtab. Ei tohiks ära unustada, et kõige tähtsamad on ikkagi faktid ja nende eristamine kommentaarist. Need on sellised põhitõed, mida tuleb alati au sees hoida. Nagu sedagi, et ajakirjanduse keskne ülesanne on poliitilise ja majandusliku võimu kriitiline jälgimine.
Mainisid mõistet väravavaht. Kuivõrd oled sa, kas või enne magamaminekut, Postimehe arvamustoimetuse juhatajana nende aastate jooksul tundnud, et just sinu ülesanne on hoida värav puhtana?
Otse öeldes pidevalt. Mulle on olnud tähtis, et Postimehe arvamuskeskkond, olgu ta siis paberis või veebis, oleks võimalikult mõjukas. Usaldusväärse platvormi olemasolu on Eestile ülioluline. Praeguse aja kiires meediapildis on üks probleeme olnud see, et arvamustoimetuse poole pöördutakse põhimõtteliselt ka klassikalises mõttes konfliktloo tunnustega materjalidega, mis selgelt esindavad ühte poolt. Kindlasti tuleb aga erinevaid pooli välja tuua. Mina eelistan, et tugev uudisteajakirjandus ja uuriv ajakirjandus käivad ees ning kommenteerimine hiljem. Praegu kipume tihti kommenteerima enne, kui faktide suhtes selgus majas.
Kui suurt vastutust oled sa tundnud aga ühiskonna ees? Mingil määral suuname ju oma valikutega kaudselt ka lugejaskonna mõtteid.
Seda vastutust on raske sõnadesse panna. Olen tundnud, et see on aja jooksul kasvanud. Oleme siin aastate jooksul püüdnud selgitada, mis loom see Postimehe juhtkiri on. Postimehe juhtkiri on Postimehe toimetuse seisukoht. Minu arvates peaks juhtkiri aitama lugejal orienteeruda suurte teemade maailmas, kus käib pidev avalik debatt eri asjaosaliste vahel. Mõnikord peab juhtkiri osutama ka sellele, mida tuleks teha, hoiakuid kujundama. See ei ole otseselt vale. Aga samal ajal leian, et ennekõike on juhtkirja ülesanne näidata ja tõsta esile paremaid argumente, uusi fakte. Meil on kindlasti aegade jooksul ette tulnud, et Postimehe juhtkiri on oma varasemast seisukohast taganenud, ja siis kuuleme etteheiteid, et oleme tuulelipud. Pigem peegeldab see tõika, et ühiskondlik arvamuste vahetus on viinud selleni, et meil tuleb oma seisukohta revideerida. Oleme saanud uusi fakte ja argumente ning lihtsalt edasi liikunud. See on demokraatliku protsessi osa. Ja siit tulebki arvamustoimetaja vastutus.
Arvamustoimetuses oldud mõne aasta jooksul olen täheldanud ühiskonnas muret tekitavaid tendentse, eriti kui asi puudutab avalikku debatti. Oled sa minuga nõus?
Kindlasti.
Kuidas kirjeldaksid seda lugejale?
Mulle valmistab kõige suuremat muret ühiskonnas see, et meil on tekkinud palju jõude, kes ütlevad, et elada ja mõelda saab ainult ühtmoodi. Reeglid peavad olema paigas, justkui inimene oleks kaotanud igasuguse mõtlemis- ja arutlemisvõime. Kui aga vaatame nende jõudude taha, siis näeme, et nende peamine eesmärk on külvata segadust. Ja muu hulgas umbusaldust Eesti riigi institutsioonide vastu. Mina ei ole sellega nõus. Kui vaatame laiemalt, kuhu Eesti riik on jõudnud, kuidas eestlane elab – meil on ühiskonnas muidugi palju probleeme, aga igasugu demokraatiaskaaladel oleme siiski positiivses seisus. Me näeme märke, et demokraatia toimib. Nii et kui valimisdebatis tulevad mingisugused poliitilised jõud väitma, et kõik on valesti, siis vabandust, aga see on asi, mind kõige rohkem häirib. Olen elanud oma koolipõlve ühiskonnas, mis oli suletud nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Kui meil on tekkinud nostalgiline ihalus taoliste asjade järele, siis mul tõusevad juuksed püsti. Samal ajal on ühiskonnas õnneks ka tasakaalustavaid jõude. Nii et ülemäära ma siiski ei muretseks.
Postimehel on ühiskonnas autoriteeti. Keda selle eest tänada? Papa Jannsenit? Jaan Tõnissoni? Postimehe vaimu? Üldse, mis on see palju räägitud Postimehe vaim? Kas ka lugejad on osa sellest?
Postimehe vaimu on tõesti proovitud defineerida eri isikute kaudu. Tegelikkus on see, et meie jäljed – olgu nad siis reporterid, peatoimetajad või omanikud – võivad olla tõepoolest ühel või teisel ajajärgul suured, aga põhimõtteliselt on Postimees läbi aegade institutsioonina ikkagi osutunud suuremaks. Postimees on saavutanud selle tänu oma ajaloole, tänu oma erakordsele rollile Eesti rahvuskultuuri loos. Kõik inimesed, kes on siin töötanud, on seda taganud. Sul on väga õigus, et oma osa on selles ka retseptsioonil ehk lugejatel. Muidugi toob see kaasa vastutuse ja tihti ebaadekvaatselt suured ootused Postimehe suhtes.
Too mõni näide.
Näiteks sobib kas või see, et poliitikud kujutavad ette, et meile arvamusartikli kirjutamine muudab kohe oluliselt avalikke hoiakuid, kuni selleni välja, et helistab üks proua Tartust ja ütleb, et tal on naabermajas tõsine probleem, mis häirib tema elu, ja äkki suudab Postimees selle ühe lehelooga ära lahendada. Eks mõnikord suudabki, aga siiski mitte alati.
Mida positiivset on sul Postimehega seoses meeles?
Kõik need kolleegid, kellega olen koos tööd teinud. Postimehe arvamustoimetus on kujunenud, nagu armastan öelda, mõttekojaks. Kindlasti on siin olnud erinevate vaadete ja erineva karismaatilisusega isiksusi. Mõni juht peab tugevat isiksust probleemiks. Mulle seevastu on alati meeldinud töötada just niisuguste inimestega, kes on mingis mõttes minust üle. Nii õpid ja arened. Inimesed ongi kõige ägedamad. Mitte ainult arvamustoimetuses, vaid kogu Postimehes. Erakordselt nutikaid ja põnevaid inimesi on minu ajal siit sadade kaupa läbi käinud. Igast suvereporterist ei saa ajakirjanikku, aga võib saada näiteks rahvusvaheliste suhete analüütik või filmilavastaja. Need on elust võetud näited.
Üks kolleegidest on sinu elukaaslane – Sigrid. Kui palju te kodus tööasju arutate?
Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Olen 11 aasta jooksul arvamustoimetuses lähedalt koos töötanud kümmekonna inimesega. Sigrid on mitmete omaduste poolest täiesti erakordne ajakirjanik, meie tööalane klapp arvamustoimetuses oli väga hea. Oleme vaielnud, oleme koos rõõmustanud töövõitude üle... Praegu oleme tihti teineteise lugude esimese lugeja rollis. Eraelus on nii, et emb-kumb ütleb, et ärme täna enam tööst räägi. Ja siis me ei räägi enam tööst.
Neeme Korv
• Sündinud 8. veebruaril 1974 Tallinnas.
• Õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat (teatriteadus) ja ajakirjandust.
• Töötanud Hommikulehes, Eesti Raadios ja 1995. aastast ühe väikese pausiga Postimehes (reporterina, Eesti uudiste toimetajana, tegevtoimetaja asetäitjana (päevatoimetajana), kultuuritoimetuse juhatajana (sh peatoimetaja asetäitjana), sporditoimetuse juhatajana, arvamustoimetajana, arvamustoimetuse juhatajana).
• Pressinõukogu liige.