Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/02/28/15170816t1h83dc.jpg)
/nginx/o/2019/01/02/11691563t1h2bf1.jpg)
Tänavu 3. märtsil läheme jälle valima ja jälle valime kas demokraatiat või kõva kätt, kuigi avalikkuses seda küsimust kuskil nii ei püstitata, kirjutab kolumnist Raul Rebane.
Kui praegusest kaugusest vaadata, siis on kõik Eesti riigikogu valimised 1999. aastast alates lahendanud alati ainult ühte küsimust: kas demokraatia või kõva käsi? Ükskõik milline oli konkreetsete valimiste jutumenüü, oli peamine see konflikt ja lõppude lõpuks on see otsustanud ka valimiste tulemuse. Suhe peaküsimusse on määranud alati Eesti suuna, teised teemad on loonud fooni.
3. märtsil läheme jälle valima ja jälle valime kas demokraatiat või kõva kätt, kuigi avalikkuses seda küsimust kuskil nii ei püstitata. Räägitakse sajast muust asjast: maksudest, Tarandi togimisest, metsast, rändeleppest, Euroopa Liidu «homoagendast», teadusrahastusest, populismi tulekust, uute erakondade tõusust ja vanade surmast, tselluloositehasest, viinarallist jne.
Paljude arvates on 2019. aasta valimised teistsugused, sest jutupunktid tunduvad nagu uued olevat, ka käitumismudelid on ebatavalised: õhus on palju tigedust ja rusikad tulevad kergemini taskust välja. Kolmas jõud EKRE on kogunud reitingutoetust. Ja juba küsitakse: «Kas Eesti valmistub strateegiliseks pöördeks?»
Vaatame ajalugu. Pealkirjas toodud küsimus on senistel valimistel saanud konkreetse väljenduse alati konfliktis «Savisaare poolt või vastu», sest just temast kujunes kõva käe sümbol. Lootus, et suur juht tuleb ja lahendab minu probleemi, on paljudele väga atraktiivne. Sellega on seletatavad ka Savisaare erakordsed häältesaagid venekeelsetelt valijatelt, sest ajalooliselt on Venemaal ainujuhtimise roll olnud alati tähtsam kui demokraatia. On ka praegu.
Nende häälte tulemusena kujunes välja ka «idalaste» ja «läänlaste» konflikt ja selle kaudu jagati palju riigikogu kohti. See, et «tugev käsi on harva puhas», nagu ütles Moskva ajakirjanik Maksim Zvonarjov, paljusid ei häiri.
Kahe suure nägemuse konfliktis võitis Eestis alati demokraatia. Samal ajal oli alati 30–35 protsenti neid, kes oleks meelsasti näinud, et keegi oleks saanud riiki juhtida sinna, kuhu tema oleks tahtnud. Kas demokraatia pidev võit on olnud Eestile hea või halb? Hinnang sõltub alati sellest, missugune on isiku enda suhe kõvasse käesse.
2018. aasta oktoobris avaldas Poola majandusteadlane Marek Dabrowski analüüsi «Kas poliitilised ja majanduslikud vabadused on seotud?» ja jõudis järeldusele, et demokraatia ja turumajandus saavad teineteist toetada. Eriti ilmekas on see Kesk- ja Ida-Euroopas ja endistes NSV Liidu vabariikides. Tema toodud võrdluses on Eesti peaaegu iga näitaja järgi olnud meiega samas olukorras 26 riigi seas selgelt esimene. Samal ajal on autoritaarsed tendentsid hulgas riikides mõjutanud negatiivselt majanduspoliitikat ja valitsemist.
Sellised uuringud annavad «läänlastele» võimaluse uhkustada, et Eesti on olnud õigel teel. «Idalased» samal ajal väidavad, et kui seda riiki oleks juhtinud meie, kõvemini ja teises suunas, oleks veel parem.
Nüüd on Savisaar mängust väljas ja oleks loogiline oletada, et sama suund jätkub probleemideta, aga pole kindel, sest nüüd on mängus kolmas jõud EKRE. Viimati mõjutas kolmas tugev jõud riigikogu valimisi oluliselt 2003. aastal, kui tuli mängu Res Publica. Nemad olid aga tunnetuslikult demokraadid ja sisuliselt ei muutunud midagi. Oma 28 häälega võtsid nad, tõsi küll, Savisaarelt viimasegi lootuse ilma vene häälte abita liidriks tõusta. Valimisnimekirjade ja saadavate häälte analüüsiga on pärast 2003. aastat selgelt tuvastatav Savisaare idasuuna järsk tugevnemine. See tegi järgmiste valimiste suure konflikti väga selgeks: kas Savisaar ja ida või teised ja lääs ehk kolm korda (2007, 2011 ja 2015) olid ideoloogiliselt väga lihtsad valimised.
Nüüd ei ole lihtsad valimised, sest paljud ei saa aru, mis on EKRE. Osale tundub EKRE ainuke väljapääs, kes päästaks meid migrantide hordidest. Osa arvab, et nad esindavad nn lihtsat inimest ja saavad aru tema muredest. Niisuguseid «päästva rüütli» lugusid räägiti ka Savisaare puhul ja siit tekib loomulikult küsimus, mis on neis sarnast.
Et saaks selgemaks, küsime, kas EKRE on demokraadid või kõva käe pooldajad, kas «läänlased» või «idalased». Vastused tulevad ootamatult kergelt.
Nii üheselt väljendatud autoritaarse juhtimise ideoloogiat pole meie kampaaniates varem kuulda olnudki. Karme sõnu öeldakse presidendi, Euroopa Liidu, «peavoolumeedia», «süvariigi» ja paljude muude valdkondade kohta. Väiksematelt tegelastelt võib kuulda ka karmimaid ettepanekuid, füüsilisteni välja. Selge eeskuju on Ungari ja Orbán, kelle imago on enamikule Euroopale kõike muud kui demokraatia.
Kas lääs või ida – see ei ole nii ühene, sest EKRE avalik retoorika tundub ju rahvuslik. Asja olemust ei määra mitte niivõrd tekst, kuivõrd väärtussüsteem ja selle järgi on olukord teine. Eelmisel aastal tehtud ja sel aastal täiendatud Ukraina kriisikommunikatsiooni keskuse suuremahulises uuringus analüüsiti vene meedia peamisi narratiive Euroopa riikide kohta ja neid toodi välja kuus. Neist enamik on otseselt kasutatav ka EKRE kommunikatsioonis ehk roiskuv ja lagunev homosid toetav Euroopa teeb kõik, et meid islamiseerida ja avada piirid massilisele moslemimigratsioonile. Sõber-vaenlane analüüsis on EKRE vaenlane enamikus sama mis vene propagandas. Jutupunktide sarnasus on lausa hämmastav.
Kui siia lisada veel Mart Helme Dugini vene tsivilisatsiooni erilisuse teooria rääkimine ja Objektiivi orbanism, millest Postimees kirjutas 28.12.2018, siis avaneb pilt natukene teistmoodi.
Ilmselt enamik EKRE lihtliikmeid ja toetajaid ei näe asja nii. Nemad on lihtsalt hüpoteetilise massiimmigratsiooni vastu ja on uskuma jäänud suurt hulka valeuudiseid (nt «seitse miljonit migranti Eestisse»!), mida sel teemal hirmutunde tekitamiseks levitatakse.
Seega ei ole EKRE pakkunud efektiivselt mitte niivõrd uut ideoloogiat, kuivõrd hääletamisvõimalust neile, kes tahaksid ida moodi kõva käega valitsemist ja «korda majja». Peaküsimuses on nad Savisaare järeltulijad. See suhe tuli välja ka Tallinna TV saates «Meedia keskpunkt» (9.05.2018). Seal räägiti, et EKRE loodi Tallinna TV poolt ja Edgar Savisaare toel, seejuures olulisena nimetati kolme nime: Edgar Savisaar, Mart Helme ja Toomas Lepp. Huvitav, kas pole?
Nagu Savisaargi, on EKRE olnud edukas oma teemade sissetoomisel kampaaniasse. Politico analüüs «Mis teeb Euroopa valijatele muret?» (28.12.2018), mille autor on Hanne Cokelaere, on analüüsinud eelseisvate Euroopa valimiste peamisi jututeemasid riikide kaupa ja eemalt vaadates tuleb välja, et meie peamine teema on migratsioon, alles siis majandus ja turvalisus. Võrdluseks, Lätil, Leedul ja Poolal on peateema majandus, Soomel kliimamuutused.
Valimistele läheneme asendusteemade aktiivse arutelu tingimustes ja see näitab seni demokraatliku Eesti poolt hääletanute segadust. Kui teised erakonnad ei suuda lähema kahe kuu jooksul viia valimisdiskussiooni uuesti Eesti päris probleemide juurde, siis võib Eesti tõesti suunda muuta.