FOTO: Urmas Neimvalts

Terviseamet ilmselt teab isegi, et räägib kurtidele kõrvadele, kui soovitab iga-aastaste külmetushaiguste sagenedes inimestel pikemalt koju jääda ja ennast korralikult terveks ravida. Inimesed ei malda haiguslehele jääda ka päevaks-paariks, rääkimata nädalaks töölt eemale jäämisest.


Juba enne kahe aasta eest vastu võetud seadusemuudatust, mille järgi hakati haigushüvitist maksma alles alates neljandast päevast ning mitte 80, vaid 70 protsenti palgast, ei olnud raske ennustada, et see toob kaasa enam haigena tööl käimist.

Pealegi, tööandjad olid juba toona raskustes, ja seaduse pandud kohustus võtta neljandast kaheksanda päevani haiguslehe eest maksmine enda peale ei teinud ka töötaja jaoks olukorda sugugi lihtsamaks. Pigem hakkas töötaja tajuma haigestumist kui temale tehtavate kulutuste suurenemist, mis justkui tema positsiooni tööandja silmis kahjustada võib.

Tõsi on, et väites haiguslehtede arvestatavat vähenemist, statistikale toetuda ei saa. Kuna esimesed kolm päeva on haigushüvitiseta ja neljandast kaheksanda päevani peavad tööandjad hüvitise oma taskust maksma, ei ole neil enam olnud ka otsest vajadust saata selle kohta teade haigekassale. Seega ei ole statistilisi andmeid haiguslehtede arvu kohta lihtsalt enam kusagilt võtta.

Kuid perearstid kinnitavad, et nende inimeste arv, kes haigena tööle kipuvad, on tunduvalt suurem kui varem. Selge on see, et ehkki riik võis seadusemuudatusega hoida kokku kena kopika, tuleb tal see kopikas, ja lisaks teine ja kolmaski veel, maksta tulevikus jupp maad tõsisemate haiguste ravikuludeks kui lihtne külmetus. Ja on selge, et paratsetamooli ja pabertaskurätikutega siis asi ei piirdu.

Kui järjest enam loodetakse pensionäride jätkuvale töövõimele, on üsna veider jätta arvestamata tõsiasi, et töövõime sõltub eelkõige inimese tervisest. Praeguse kursiga jätkates ootab meid paarikümne aasta pärast mitte tervisest pakatavate ja tööd nõudvate pensionäride rivi, vaid haiglavoodite rida põdurate vanainimestega.

Lootus, et riik praeguses olukorras haigushüvitiste maksmise korda töötajale soodsamas suunas muudaks, on üsna kasin. Kuid vähemalt tuleb taastada statistika kogumine haiguslehtede arvu kohta.

Vastasel juhul on hiljem raske põhjendada, et on selge seos kahe aasta taguse seadusemuudatuse, vähenenud haiguslehtede arvu ja inimeste halvenenud tervise vahel. Sellise statistika olemasolu aitab kaasa, et tulevikus seadusemuudatus kõne alla võetaks.