Vilja Kiisler. 

FOTO: Tairo Lutter

Presidendi kõne uusaastaööl võiks ju ka olemata olla, aga arvestades seda, missugune lärm puhkes eelmisel aastavahetusel hümni ERRis mängimata jätmise pärast, on see ilmselt ülearu ketserlik mõte. Eesti inimestele meeldib, kui riik riigipea isikus aastat vahetades tingimata nendega on.

Pärnu inimestel oli sedakorda võimalus Kersti Kaljulaidi kõnet laivis jälgida, ja paistis, et see meeldis kohapeal olnutele täitsa hästi. Kaljulaidi kõne suurim väärtus seisnebki selles, et see peeti kohapeal ja otse, ilma prompterite püstiajamisega vaeva nägemata. Paberilt mahalugemise käigus on küll raskem publikuga silmsidet hoida ja kaameratele istub ka paberi kasutamine prompterist hulga vähem, see-eest on aga kohapeal kõnelemise efekt igal juhul läbini positiivne. Takkapihta oli Kaljulaid heas tujus ja naeratav – see pole just seniste Eesti riigipeade tugevam külg olnud. Arvestades, et teatav manitsejalikkus (sinu riik on sinuga siin ja kohal, vaatab sind: kuidas sul läheb? Käitud ikka hästi?) kuulub juba žanri endasse, on selle mahendamine naeratusega igapidi teretulnud.

See ongi vahest Kaljulaidi olulisim uuendus uusaastatervituse žanris: kõnelda kohapeal ja otse: eelmisel aastal Tallinnas Vabaduse väljakul, sedakorda Pärnus (tema päris esimene uusaastatervitus oli veel salvestatud, aga siis oli ta ka alles napi kolm kuud president olnud). See on midagi, mida Meri, Rüütel ja Ilves kunagi ei teinud: nemad salvestasid uusaastakõne alati ette ja pidasid selle maha mõnes esinduslikus ruumis, saades niimoodi ka muidugi võimaluse nässuläinud koht vajaduse korral ümber ütelda.

See ongi vahest Kaljulaidi olulisim uuendus uusaastatervituse žanris: kõnelda kohapeal ja otse.

Kuigi mul on raske ette kujutada inimest, kes aastanumbri vahetudes tähelepanu jäägitult presidendi kõnele pühendab, on samas klaar, et uusaastatervitus ei ole ka tingimata ainult selleks üheks hetkeks mõeldud: võib ju ka 1. jaanuari hommikul või hiljemgi üle vaadata/lugeda/kuulata, mis sedakorda riigimenüüs oli. Suures joones on seal muidugi seesama mis alati, ja seegi on žanriliselt ette määratud: meil läheb hästi ja selle üle võiks rõõmu tunda; mõni asi on muidugi kehvemini ka, aga selle kehvema poole teeme varsti üheskoos korda. Nii et selle mõttes naljakas žanr, millega ülearu palju nalja teha ei tohi, sest muidu viimati saab mõni pahaseks - ja alati keegi saab, see on kah ette kindel.

Uusaastakõne peab ütlema igaühele midagi, ja see on ju ilmvõimatu ülesanne. Takkapihta ei tohiks jutt ülearu keeruline ja pikk olla – aastavahetus ikkagi. Seda kriteeriumit täitis kõne lihtlausete rohkuse ja võõrsõnade vähesusega.

Tänavuse jutu mu meelest kõige olulisem koht oli püüd meie-teie vastandust maha võtta, öeldes, et nemad ongi meie. Lõppenud aasta polariseerumised on olnud väsitavad ja viljatud, valimiste lähendes ei kipu meie-teietamine aga eeldatavasti mitte taanduma, vaid tugevnema. Nemad-ongi-meie-tõdemust võiks ja tuleks muidugi laiemalt võtta, ja küllap see vihjelises korras nii mõeldud oligi. Lõpuks on Eesti üks pisikene täpp maailmakaardi peal, ja vahetevahel maailmaasjade mõtestamiseks mina-tahan- ja mina-arvan-vaatepunkti asemel mõni teine valida oleks igati tervistav.

Tänavuse jutu mu meelest kõige olulisem koht oli püüd meie-teie vastandust maha võtta, öeldes, et nemad ongi meie.

Tuleb tunnistada, et Kaljulaid on hakanud hästi kõnelema. Nii tema kui ka Jüri Ratas on suurepärased näited selle kohta, kuidas esimene aasta kulub ameti äraõppimise ja oma rolli sisustamise peale (neid ühendab ka see, et mõlemat tabas praegune ametikoht ootamatult, ettearvamatu ajaloolise käänaku tulemusena), teisel aastal aga saadakse selleks, kelleks on olnud saada: omas ametis professionaalseks ja mõjukaks.