Ivan Makarov

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Kersti Kaljulaidi siiras emotsionaalne kõne aitas astuda uude aastasse heas tujus ning usus. Mis sest, et vanade lootustega, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.  

Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi aastalõputervitus oli liigutav. Puudega last kasvatav üksikema, vanainimene oma eluõhtul üksinda kodus või hooldusasutuses, vägivalla läbi kannatanud ja nõrgemad – kõigi nende kujundite taga on reaalsed inimesed. Uusaastaööl oleks veider oodata mingit analüütilist ja direktiivset manitsevat juttu, sest mitte selleks ei koguneta sel kellaajal televiisorite ette. Ja riigi tähtsaim toost ei saa olla pikk, seda enam et pärnakad kippusid seda oma paugutamisega summutama.

Tallinna võimude poolt nuumatav PBK seekord Eesti presidendi juttu ei vahendanudki, selle asemel sai kuulata Keskerakonna esimehest peaministri Jüri Ratase ja Venemaa presidendi Vladimir Putini tervitusi. Kes maksab - mis sest, et maksumaksjate rahaga - see tellib ka tantsutüdrukud.

Uusaastaööl oleks veider oodata mingit analüütilist ja direktiivset manitsevat juttu, sest mitte selleks ei koguneta sel kellaajal televiisorite ette.

Keegi nüüd kindlasti ütleb, et leping sõsarparteiga Jedinaja Rossija elab ja võidab, kuid pole halba heata: mõelgem nüüd, kuidas reageeriksid Putinist ja märjukesest ülesköetud vaatajad Eesti presidendi sõnadele «kallitest eestlastest» ja algavast eesti keele aastast, sest vene inimesi ikka veel hirmutatakse «keeleinkvisitsiooniga», ja teevad seda ka eesti poliitikud ise.

Võib-olla ei olnud eesti keele ja kirjanduse samastamine «salakeelega» Kersti Kaljulaidi kõne kõige õnnestunum osa, sest tegemist on riigikeelega omal maal, aga mitte polari’ga, mis oli 19. sajandi briti meremeeste ja 1930-1960. aastate briti geide salakeel. Ülemleitnant Lukaš, kes oli «kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser», üldse vältis avalikkuse ees tšehhi keeles rääkimist, sest «pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks» ja ütles omadele: «jäägem tšehhideks, ainult keegi ei tohi seda teada».

Kui president räägib, et kõik «nemad» on tegelikult «meie», et kõik siin Eestis on «meie inimesed», sõltumata rahulolust, jõukusest ja suhtlemiskeelest, siis see on standard: teisiti riigipea ei tohigi väljenduda, eriti siis, kui rahvas on peohoos. Aga puhta kullana seda võtta ka ei saa, sest kui kõik on omad, siis kust äkki tuli see «salakeele» kujund ja kes peksis jalgadega küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid?

Ja eestlased pole salatsevad vabamüürlased, vähemalt mitte kõik. Aga tegelik olukord «omadega» on trööstitu. Marju Lauristin väitis kogunisti, et Eesti pealinna väljakule meelt avaldama tulnud eestlased on «madala kultuuritasemega inimesed». See on äraproovitud natside võte, kes jagasid inimkonda «progressiivseteks, kultuurituteks ja parasitaarseteks rassideks». Ja töötab siiani, ka rahvasiseselt rakendatuna.

Sest kui kõik on omad, siis kust äkki tuli see «salakeele» kujund ja kes peksis jalgadega küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid?

Kass Leopoldi jutt sõprusest on üks armas asi lastele, aga Ingrid Rüütli esinemine Maalehes rahvussuhete teemal oli realistlikum. Portaali rus.postimees lugejad äsja valisid kümnest neile pakutud kandidaadist «2018. aasta antikangelase», küsitlusest võttis osa 2158 inimest ja reetur Denis Metsavas kogus vaid 106 häält (viis protsenti) ning Danske Banka Eesti filiaali juht Aivar Rehe, kelle kohta oli täpsustatud, et ta võis pesta ka Putini perekonna ja FSB miljardeid, kogus 28 häält (ühe protsendi). Kõik ülejäänud küsitletud ei näinud Eesti riigi reetmises mitte midagi taunimisväärset. President võib neid pidada omadeks, aga see tunne ei ole paraku vastastikune.

Kui president väidab, et sellist Eestit me tahtsimegi, kus hättasattunuid alati aidatakse, siis loodetavasti ei pea ta silmas kohtu alla sattunute hädaliste Edgar Savisaare ja Arvo Sarapuu pääsemist vastutusest tervislikel põhjustel. Sest rahva õiglustunne sai kõvasti kannatada, kuna ihuarstide poolt turvatud suured sõidavad tõllas, väikesed ripuvad aga kuude viisi telefoni otsas ja ikka ei pääse arsti vastuvõtule. Kui president räägib sellest, et «igaühel on õigus, igaühel on vastutus, igaühel on võimalus», tuleb paljudele meelde, kui vastutustundetud olid mitmed meie tööjooksikutest ministrid, kuidas lausa hooplesid oma tööpõlgurlusega kuluhüvitisi põhjani ammutanud rahvaasemikud, kui vähe võimalusi kaasarääkimise osas oli rändeleppe osas rahval.

Aga kõike seda ei saagi kajastada pidulikus tervituskõnes, kuigi võrreldes Jüri Ratase õrna sisutühja aastalõputervitusega (oma valijaskonda arvestades ei olnud peaministril kohane mainida ei eesti keele aastat, eestlasi, vabadussõda, turvavõrku, NATOt, Euroopa Liitu ega isegi Kurgja metsa) oli presidendi oma lausa väitekiri. Äitäh, et seekord ei jäänud riigihümn kõlamata – see oli kaunis. Meie ilusa maa president Kersti Kaljulaid laulis koos teiste armsate inimestega, olles üks meist, ja tema siiras emotsionaalne kõne aitas astuda uude aastasse heas tujus ning usus. Mis sest, et vanade lootustega.