Oudekki Loone: Kaljulaid pidas viimaks kõne, mis oli südamlik

Oudekki Loone Foto: Tairo Lutter

Riigikogu liige Oudekki Loone (Keskerakond) leiab, et president Kersti Kaljulaidi uusaastakõne puhul pole midagi kritiseerida, aga hoopis kaasa ja edasi mõelda.

Viimaks ometi. 

Hakkasin juba kartma, et proua president Kaljulaid ongi lihtsalt õigeid neoliberaalide seisukohti õiges olukorras tagasi söötev robot, aga nüüd ta pidas uusaastakõne, mis oli südamlik. Kõne, kus muretseti, et mõned inimesed söövad siiamaani Eesti iseseisvuse nimel kartulikoori, kus mõisteti, et meie igapäevakogemused ongi väga erinevad. Kõne, mis kinnitas, et riikide vabadus ja rahvaste rikkus ei tee automaatselt iga üksikisikut vabamaks ja rikkamaks, siin on teisi poliitikaid veel vaja.

Selle nii harva esineva inimlikkuse raamides ei tahakski midagi kritiseerida, aga hoopis kaasa ja edasi mõelda. Eesti keele aasta väljakutse ei seisne ainult küsimuses, kuidas «vahvat salakeelt» õpetada ja kinnitust üksteisele emakeeles kõnelemise väärtuslikkusest. Eesti keelt ohustavad uued üleilmastunud kapitalismiga kaasa tulnud ohud. Tallinna plaza'd (mis ei ole väljakud, vaid hooned), kõrghariduse ingliskeelestumine olukorras, kus puuduvad igasugused tingimused, et TalTechist võiks saada Caltech, näitavad kadakasakslikku püüdlikkust eesti keelest loobuda. Aina enam tekib ettevõtjaid, kes soovivad asustada Eesti meie keelt mitteoskavate orjadega, selmet maksta Eesti inimestele paremat palka. Kas eesti keele otstarve piirdubki ühelt poolt olemaks lihtsalt köögikeeleks ja teiselt poolt malakas rahvusvähemustest streigijuhtide suunas?

President ei ole ühe partei, ühe klassi ega ühe koolkonna poliitiliste vaadete väljendaja ning seekord on see tal peaaegu õnnestunud. Proua Kaljulaid väljendas mõistmist, et kõik pole Eesti eduloost osa saanud ja ka seda, et paljudele eestimaalastele on eesti keel võõrkeel, siinne lingua franca, avalikkuse keel, aga siiski võõrkeel. Sellist mõistmist on hädasti vaja. Kuid lisaks on hädasti vaja ka positiivset – mis see siis on, mis meid seob, ka juhul, kui me ajaloo, olevikutajumise ja tuleviku unistuste üle tülli läheme?

Ma arvan, et see siduv ei ole mitte «riiklik iseolemine» või NATO vihmavari või rahvusvahelised institutsioonid, mille liikmed me oleme ja mis meile justkui väärtuse ja sisu annaksid. Meid seome meie ise oma igapäevaste väikeste žestide ja kommete kaudu. Meid seob meie tsiviliseeritus: käibetõed ning igapäevafraasid mida me üksteisele kordame, kõik see, millega täidame pühadeaegse jõude veedetud aja, laisa pärastlõuna kohvitassi taga. Meid ühendab minevik mitte ainult riikluses, vaid Hansa linnadena. Ühendab Narva, mis juba Hansa liidu ajal oli sillaks ida ja lääne vahel. Ühendab komme, et paneme jõuludeks lauale hapukapsast, ja peame uusaastamaiuseks šampust ning kaaviari. Ühendab austus kirjanduse vastu: tunneme ühtviisi hästi nii Tammsaare ja Vilde kui ka Puškini ja Bulgakovi teoseid, Shakespeare'st või Goethest kõnelemata. Ühendab see, et jaanipäev suurem püha kui jõulud ning kui talvel paistab päike, siis võib ülemuselt küsida, et kas saaks töö juurest varem ära, sest… päike.

Kui me tuleval aastal üksteise murede mõistmisest astume sammu ka teineteisega rõõmude jagamisele, siis on kindel, et uus aasta tuleb paremini.