Tööandjate juht Tarmo Kriis.

FOTO: Toomas Huik

Valitsus lükkas tagasi töötukassa ettepaneku alandada töötuskindlustusmakset. Tänasel koosolekul tööandjate esindajad aga ei osale. Miks, seletab tööandjate keskliidu juhataja
Tarmo Kriis.

 

Pärast eelmist valitsuse istungit teatas peaminister Ansip, et valitsus ei kavatse mitte mingil juhul vastu võtta töötukassa nõukogu ettepanekut langetada  töötuskindlustusmakse määra. Ansip soovitas töötukassa nõukogule võtta uues majanduslikus reaalsuses roosad prillid eest, jättes endale võimaluse neid edasi kanda!

Valitsus ignoreeris teadlikult töötukassa nõukogu seadusest tulenevat ettepanekut maksemäärade kehtestamiseks ning seadis kahtluse alla töötukassa nõukogu pädevuse.

Valitsus seab kahtluse alla ka enda pädevuse, sest valitsuse esindajad on samuti võrdses osas töötukassa nõukogu liikmed.

Valitsus rikub töötukassa ettepanekut eirates töötuskindlustuse seadust, kuid loodab, et tegu jääb karistuseta. Õiguskantsleril ja riigikontrollil on vähe volitusi, et valitsust korrale kutsuda.

Valitsus on asunud teadlikult eirama range eelarvepoliitika põhimõtteid ning kõigutab Eesti sotsiaalkaitse alustalasid: töötukassat ja haigekassat.

Tüli töötukassa ja haigekassa pärast algas sellest, kui rahandusministeeriumi kabinetivaikuses sündis eelnõu, millega töötukassa ja haigekassa varad konsolideeriti riigi kontsernikontole.

Keerulise nimega tehingut serveeriti kui head diili: töötukassa palgatud kallid spetsialistid vabanevad tülikast investeerimiskohustusest, milleks neil niikuinii pädevust pole; rahandusministeeriumi madalalt makstud ametnikud saavad sellega palju paremini ja odavamalt hakkama! Võidavad kõik!

Tööandjad juhtisid kohe alguses tähelepanu eelnõu puudustele ega nõustunud varade sundvõõrandamisega. Pakkusime välja ka lahendusi, et kassasid halvimast päästa. Muu hulgas pakkusime isegi töötukassa varade vabatahtlikku hoiustamist riigikassas. Läbirääkimised kestsid läbi suve ja sügise.

Katsed kompromissile minna ei olnud Jürgen Ligi jäiga vastuseisu tõttu siiski edukad: riik soovib täielikku kontrolli töötukassa varade üle ning töötukassa nõukogu liikmed pidagu lõuad. Peale selle puhkes töötukassa ja valitsuse vahel tüli maksemäära langetamise küsimuses. Kõige selle tagajärjel otsustas tööandjate keskliidu volikogu eelmisel nädalal lõplikult lahkuda mõlema kassa nõukogust.

Hanno Pevkur ei pidanud paljuks nimetada tööandjate lahkumist jonnimiseks, arvates vist, et ettevõtjad on mingi lalisev lastekamp, kellel on kommipakk käest võetud. Tegelikult käitub mõtlematult hoopis valitsus, kes ei taha loobuda konsolideerimise plaanist ega kinnitada töötukassa nõukogu ettepanekut maksemäära langetada.

Valitsuse jonnakus nendes küsimustes näitab, et ettevõtjate ja ametiühingute panust kassade ülesehitamisel ei hinnata enam. Kolmepoolse dialoogi vorm on oma aja ära elanud. Miks selle peale siis aega ja närve kulutada?

Hanno Pevkur väidab veel, et tööandjate lahkumise ainukeseks põhjuseks on soov survestada valitsust töötuskindlustusmakse vähendamiseks. Pevkur on tööandjate käitumisest ja valitsuse rollist täiesti valesti aru saanud. Valitsus peab maksemäärade kehtestamisel lähtuma töötuskindlustuse seadusest.

Seadus kohustab valitsust kehtestama määrad lähtuvalt töötukassa nõukogu ettepanekust. Keegi peale töötukassa nõukogu ei saa siin valitsusele survet avaldada! Valitsus täitku seadust!

Oleme maksemäärade pärast valitsusega varemgi tülitsenud, aga uksi paugutamata. Varem ei saanud valitsus kasutada töötuskindlustuse tulu riigieelarve aukude lappimiseks. Kuigi tööandjate ettepanekud maksete vähendamiseks ei läinud tihti läbi, pidasime vara akumuleerumist töötukassa reservi vähemalt talutavaks.

Nüüd ei jää kindlustusraha enam töötukassa käsutusse, vaid antakse poliitikutele kulutamiseks. Mida kõrgemad on maksud, seda rohkem saavad nad kulutada! Riik peab töötukassa sihtotstarbelist raha juba enda omaks. Valitsuse liikmed on meile öelnud: kui mul on raha ühes taskus, miks ei võiks seda siis teise tõsta? Kui nii, siis miks peaks töötuskindlustusmakse määr üldse kunagi langema?

Töötukassast on saanud valitsus­erakondade sotsiaalpoliitika mängukann. Vanaduspensionid, vanemapensionid, eripensionid, töövõimetuspensionid, teise samba pensionid – kõiki katteta lubadusi hakatakse rahastama töötukassa ja haigekassa reservrahast. Aga kes maksab hüvitisi töötutele või ravib haigeid siis, kui Eestit peaks tabama uus majanduskriis? Välismaalt pole siis mõtet laenu küsida. Laenu hind on selleks liiga kõrge.

Tüli põhjuseks laiemalt on seega valitsuse maksu- ja eelarvepoliitika. Peale selle, et see on sisult häirivalt sotsialistlik, tegutseb valitsus eelarvet kokku pannes riskantselt. Kuigi Euroopas möllab võlakriis, lähtub valitsus eelarvet kokku pannes endiselt jõulise majanduskasvu eeldusest. Seda tehakse selleks, et leida õigustust üleliigseks kulutamiseks.

Samal ajal hoiatab valitsus töötukassat majanduskasvuga kaasneva rekordilise tööpuuduse ohu eest! Peaministri väljaütlemised viimasel valitsuse pressikonverentsil on talle omaselt vastuolulised: majanduskrahh ja majandusbuum saabuvad seekord vist korraga.

Pealegi süüdistab Ansip täiesti põhjendamatult, et tööandjatel puudub riigi eelarvekava kritiseerides analüüsivõime. See ei vasta tõele. Tööandjate hinnangud majanduse arengule on seni olnud palju adekvaatsemad kui rahandusministeeriumi mahukad «best before möödas»-analüüsid. Kas Ansip ei tea, et peale tööandjate soovitas ka Eesti Pank lähtuda eelarve koostamisel riskistsenaariumist?

Eelarvepoliitika parandamiseks võiks Eesti Panga president jõulisemalt kritiseerida valitsuse eelarvekava. Eurotsooni hädad sellest algavadki, et peale rahaturgude polegi kedagi, kes suudaks poliitikuid ohjeldada.

Kõik see meenutab 2008. aasta sügist. Tööandjate keskliit, kaubandus-tööstuskoda ja isegi ametiühingute keskliit hoiatasid valitsust liiga optimistliku majandusprognoosi ja eelarvekava eest. Eelarve võeti muutumatul kujul vastu, hoolimata isegi sellest, et riigikogu rahanduskomisjoni juhiks oli hilisem Euroopa parim rahandusminister. Meenutagem, et Ligi pälvis kõrge autasu just sellesama ülioptimistliku eelarve kärpimise eest.

Valitsus on võtnud selge ja vääramatu poliitilise kursi: kulutamist soosiv riigieelarve tahetakse igal juhul vastu võtta; töötuskindlustusmakse määr jääb lakke, sest muidu pole võimalik riigieelarve kulusid rahastada; töötukassa ja haigekassa vara liidetakse riigikassaga. Kõige selle taustal tasub meenutada, mis juhtus Ungaris pärast parempopulistliku Victor Orbani valitsuse võimuletulekut. Esmalt riigistati sotsiaalkindlustusfondid ja nüüd otsitakse abi IMFilt.

Tarmo Kriis oli 2002–2011 töötukassa nõukogu liige ning 2005–2011 haigekassa nõukogu liige.