Kuidas pidada debatti?

FOTO: PanterMedia/Scanpix

Lõppeva aasta üks tunnus on süvenev monoloogilisus ehk oma joru ajamine. Aina enam soovib igaüks rääkida seda, kuidas tema meelest asjad on – üha vähemaks jääb neid, kes tahaks teist kuulata ja aru saada.

Joruajamine käib tihtipeale igaval ja tüütul toonil. Joru kipub olema pikk, tal ei ole otsa ega äärt, ta ei lõpe enne, kui joruajaja ära väsib. Kui jorutaja joruajamisega vahet peab, siis enamasti selleks, et hakata uuesti pihta sealtsamast, kust pooleli jäi. Kus see täpselt pooleli jäi, on raske määratleda, sest jorul ei ole enamasti algust, keskpaika ja lõppu. Jorul on kalduvus juraks kätte minna, sest joru ei hiilga argumentatsiooniga. Õigemini, jorus puudub põhjenduslik element enamasti üleüldse. Joru jorutab sellest, kuidas asjad tunduvad, kuidas nad ei ole, aga olema peaksid. Joru räägib enamasti jorutaja enesetundest, ja see enesetunne on enamasti kehv.

Suuremalt jaolt ongi joru kantud rahulolematusest. Jorutaja jaoks on teised inimesed olemas peamiselt niivõrd, kui nad teda häirivad või talle ei meeldi. Maailm pole talle just kuigi meeldiv paik: seal on asjad halvasti või valesti, ja selles on süüdi teised inimesed. Milles teised täpselt süüdi on, on sageli raske öelda. Tundub, et üsna sageli paneb jorutaja teistele pahaks seda, et teda pole kuulda võetud – sest eks ole ju räägitud küll, aga midagi ei ole muutunud! Joruajaja ei küsi endalt kunagi, kas ehk võiks vähese mõju üks põhjus olla viisis, kuidas ta kõneleb ehk siis joruajamise olemuses. Joruajamist kannab tihtipeale lootusetuse tunne – keegi mind ei kuula, pole kunagi kuulanud ja ei hakkagi kuulama. Räägin parem neile vähestele, kes ajavad sarnast joru. Jorutame koos!

Jorutaja ise pole muidugi kuulamise või ärakuulamise supernäide. Kes juba joru ajama hakanud, ei see enam teisi ei kuula. Mis neist teistest kuulata – nemad ju mind ei kuulanud! Isegi kui joru aetakse omaette või omasuguste seltsis, võib see käia üsna häälekalt. Võib-olla lõpuks ikkagi kuulatakse, pannakse tähele ja tehakse omad järeldused? Lootuse päriselt kaotanud jorutajal on kalduvus üldse kõigele käega lüüa ja jääda omaette lorutama.

Joruajamine võib olla ka teadlik tegevus, näiteks poliitikute puhul. Poliitiline joru tähendab eelkõige oma seisukohtade ja vaadete ülekordamist, kinnitamist, hoidudes teiste seisukohtade esindajatega sisulisse debatti astumast. Teist kuulatakse ainult nii palju, kui on tarvilik väitmaks: ei, see ei ole nii. Ma ei ole nõus. Te saate asjast täiesti valesti aru.

Poliitiline joru võib olla üsna intensiivne ja järjekindel ning jätta kohati isegi argumentatsiooni mulje. Lähemal vaatlusel asendab selles argumentatsiooni aga peamiselt demagoogia ning eelkõige oma veendumuste, uskumuste ja tõekspidamiste kinnitamine, mis on vürtsitatud torgete ja rünnakutega vastaste aadressil. Meie-teie-vastandus on poliitilises debatis ikka kõige sagedamini kasutatav võte. Valdav hulk debatisaateid ja arutelusid avalikus ruumis ei ole päriselt mitte diskussioonid, vaid lihtsalt oma seisukohtade esitamine, klassikaline joru: sisulisse arutelusse teise poolega ei astuta. Teda kuulatakse vaid eesmärgiga ta nõrgale kohale osutada või rünnata.

Meie-teie või sina-mina-vastandus ei kuulu joruajamisse mitte ainult poliitikute ülesastumistes, vaid mõne vähegi tundlikuma teema käsitustesse sotsiaalmeedias ning tihtipeale ka sellesse, mismoodi inimesed omavahel suhtlevad. Nähes, et baasveendumused ja -uskumused on kardinaalselt erinevad, asutakse kas ebasümpaatse seisukoha esindajat personaalselt ründama või siis lüüakse käega – leides, et nii- ja naasugusega pole mõtet üldse rääkidagi. Parem ajan oma joru omaette või koos nendega, kes ajavad sama joru.

Tõsi on see, et alati ja igaühega ei olegi võimalik kõiki debatte pidada, ja seda ei peagi tegema. Siiski ei tähenda see, et kõik diskussioonid peaksid lõplikult joruks kätte minema. Päris debatti saab pidada siis, kui teist poolt kuulatakse. Lihtsalt kuulmisest või isegi ärakuulamisest isegi ei piisa – argumenteerimiseks on tarvis ka aru saada, mida teine ütles. Parimal juhul süvenetakse isegi sellesse, miks ta niimoodi ütles ja kuidas ta üldse mõtleb – ja miks.

Kuulamine, ärakuulamine ja arusaamine on aga teatavasti energiamahukad tegevused, ja see on ka põhjus, miks neist hoidutakse. Oma joru ajada on palju lihtsam. Lõputu joruajamine aga üks loru värk. Lõppeks võiks ju iga jutt – kui mitte ehk isegi teatavasse tõsikindlusse pärale jõuda, siis vähemalt kas või mõne asja kas või natukene klaarimaks teha?