Jeroen Bult: lõhe tormises Euroopas

Euroopa Liidu lipp Euroopa Kommisjoni hoone ees Brüsselis Foto: SCANPIX

Lääne- ja Ida-Euroopa vahel on pehme ja kõva julgeoleku «lõhe», mille parimaks mõõdupuuks on olnud «parima» viisi leidmine suhetes Venemaaga, ja see on olnud ELi «ühise» välis- ja julgeolekupoliitika põhitunnus 2004. aastast peale, kirjutab Balti riikidele ja Saksamaale spetsialiseerunud Hollandi ajaloolane ja publitsist Jeroen Bult.

Kui enamik Euroopa Liidu «vanu» läänepoolseid liikmesriike olid pehme julgeoleku instinktidest johtudes keskendunud veel eesseisvatele Katowice (kliima) ja Marrakechi (ränne) tippkohtumistele, tuletati liidu «uutele» idapoolsetele liikmesriikidele taas ebameeldivalt meelde naabruskonnas valitsevaid kõva julgeoleku realiteete. 25. novembril tulistas Venemaa rahvusvahelistes vetes kolme Ukraina alust ja pidas need Aasovi merre suundunud kaatrid kinni, vahistades ühtlasi meeskonnad, mis põhjustas ühe rängema kriisi piirkonnas pärast Krimmi liidendamist 2014. aastal. Nähtavasti avastas Venemaa taas ühe suure tõe: ka «Aasov» on nende püha rahvuslik territoorium.

Suuremat osa ELi «uutest» liikmesriikidest tabas täielik vapustus ning nad kutsusid Brüsselit viivitamata tegutsema. Eesti välisminister Sven Mikser pani ette, et Euroopa kehtestaks Venemaale lisasanktsioone, riigikogu tegi avalduse, milles väljendas toetust Ukrainale, st Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele, ning Leedu president Dalia Grybauskaitė, kes omal ajal nimetas Venemaad «terroristlikuks riigiks», sõitis 7. detsembrile Kiievisse visiidile. «Leedu seisab vankumatult Ukraina vapra rahva taga, suurendades oma püsivat toetust ja abi agressioonile vastu seismiseks ja riigi kaitsmiseks,» kirjutas president Twitteris.