Lääne- ja Ida-Euroopa vahel on pehme ja kõva julgeoleku «lõhe», mille parimaks mõõdupuuks on olnud «parima» viisi leidmine suhetes Venemaaga, ja see on olnud ELi «ühise» välis- ja julgeolekupoliitika põhitunnus 2004. aastast peale, kirjutab Balti riikidele ja Saksamaale spetsialiseerunud Hollandi ajaloolane ja publitsist Jeroen Bult.
Tellijale
Jeroen Bult: lõhe tormises Euroopas (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui enamik Euroopa Liidu «vanu» läänepoolseid liikmesriike olid pehme julgeoleku instinktidest johtudes keskendunud veel eesseisvatele Katowice (kliima) ja Marrakechi (ränne) tippkohtumistele, tuletati liidu «uutele» idapoolsetele liikmesriikidele taas ebameeldivalt meelde naabruskonnas valitsevaid kõva julgeoleku realiteete. 25. novembril tulistas Venemaa rahvusvahelistes vetes kolme Ukraina alust ja pidas need Aasovi merre suundunud kaatrid kinni, vahistades ühtlasi meeskonnad, mis põhjustas ühe rängema kriisi piirkonnas pärast Krimmi liidendamist 2014. aastal. Nähtavasti avastas Venemaa taas ühe suure tõe: ka «Aasov» on nende püha rahvuslik territoorium.