:format(webp)/nginx/o/2017/05/03/6619831t1hfd5d.jpg)
/nginx/o/2018/12/28/11683848t1hfb88.jpg)
Kellele ulatati neljapäeva õhtul Kristjanid? Kui aasta parimatele sportlastele, siis on põhjust kurta, et 50 protsenti auhindadest läks õigetest adressaatidest mööda. Kui aasta sportlastele, pole midagi kritiseerida.
Viljar Voog: parim või mitte?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ott Tänaku ja Martin Järveoja WRC-kooslus oli möödunud aastal Eesti parim spordivõistkond. Magnus Kirt oli ilmselt aasta parim meessportlane – olenevalt vaidlustest konkurentide taseme kohta ja seisukohast, kas ralliduo juhtivliige Ott Tänak peaks olema eraldi kandidaat või mitte. Vaidluskohad tekivad Kristjanitest rääkides kiiruisutaja Saskia Alusalu ja võrkpallitreeneri Gheorghe Creţu puhul.
Olles ise paigutanud subjektiivses hinnangus Alusalu olümpiamängude neljanda koha kõrgemale epeevehkleja Katrina Lehise EM-kullast, olen samas nõus, et objektiivselt väärib Lehis aasta parima tiitlit rohkem. Ja kuigi Creţu Eesti võrkpalli heaks kordasaadetu kohta ei ole võimalik liiga palju kiidusõnu lausuda, oli möödunud aasta kontekstis temast parima tiitlile sobivamaid kandidaate – peaasjalikult Eesti kirkaimate tähtede vahel avalik, aga tihti ka poolsalajane abistaja Indrek Tustit.
Et tulemused olid ebaõiglased, arvasid nii mõnedki eksperdid. Spordikommentaator Margus Uba kritiseeris, et tulemused ei järginud sportlikke printsiipe, ja Lehise juhendaja Helen Nelis-Naukas, kes isegi aasta treeneriks kandideeris, lubas auhinnaõhtut edaspidi boikoteerida, kuni ei eristata rahva lemmikut ja parimat sportlast.
Selles viimases asi ongi. Me kõik soovime Kristjani laureaate tituleerida möödunud aasta Eesti parimateks sportlasteks. Aga nad ei ole seda. Nad on aasta sportlased. Üks puuduv sõna («parim») muudab palju.
Et Eesti jaoks edukaimal ja samas kõige tihedama individuaalkonkurentsiga alal Euroopa meistriks tulnud Lehis ja tema treener teenivad maksimumhinde spordiajakirjanikelt, aga saavad kasinamad punktid (või nagu Nelis-Naukas jäävad üldse kuivale) spordialaliitude ja rahvahääletusel, näitab, et keegi on objektiivsusega mööda pandud. Või tegelikult pole! Mitte kuskil ei ole Kristjanite jagamisel märgitud, et valitakse parimaid. Valitakse niisama aasta sportlasi. See on aga juba sügavalt subjektiivne hinnang, mille igaüks langetab emotsioonide põhjal – mida näiteks Alusalu pakkus Lehisest rohkem.
Siit järgmiseks aastaks kodune ülesanne EOK-le: Kristjanite jagamise statuut vajab selgitamist nii sportlastele kui ka avalikkusele. Keda, kuidas, ja mis kõige olulisem, miks valitakse?! Muidu on tagajärjeks solvumine: nagu mullu Nikolai Novosjolov, kelle MM-hõbe kaotas aasta meessportlase konkurentsis WRC-sarja kolmandale Tänakule, või tänavu Nelis-Naukas. Või samuti tänavu Tänak, kes ei tulnud (ilmselt teadmises, et jääb aasta meessportlase auhinnast ilma) üldse kohale.