Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/28/11683142t1ha271.jpg)
Eesti keele tulevik sõltub paljudest asjaoludest: eelkõige eesti keele emakeelena kõnelejate soovist oma keelt väärtustada, hoida, õppida, õpetada ja arendada; eesti keele heast mainest; arukast ja tasakaalustatud võõrkeelepoliitikast, sest eesti keel ei paikne isoleeritud keskkonnas, vaid avatud maailmas teiste keelte seas, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender.
Eestlaste, aga teistegi väikese kõnelejaskonnaga rahvaste saatuseks on õppida ja osata emakeele kõrval teisigi keeli. Mida rohkem, seda uhkem. Just mitmekeelsed inimesed, paljude keelte (ja murrete) oskajad, on suhtunud väikese kõnelejaskonnaga keeltesse, sh eesti keelde, kõige soojemalt. Keelteoskus on olnud haritud, loomingulise, elus keskmisest paremini hakkama saava inimese tunnus.
Eestis on eri aegadel arutletud keelehariduse põhimõtete üle. Esmatähtis on olnud õppekeele küsimus, st millis(t)es keel(t)es toimub õppeasutustes õppetöö. Eesti Vabariigis sai selleks (peamiselt) eesti keel. Seejärel – millised on õpetatavad võõrkeeled ja millises järjekorras neid õpetatakse: kas esimese (A), teise (B) jne võõrkeelena; keeletunnis või mõne õppeainega lõimitult; võõrkeeleõppega alustamise aeg ning kestus; võõrkeeletundide arv; õpitulemuste hindamine, keeleoskuse mõõtmine ja selle läbipaistvus jne. Tulemusliku keelehariduse tulemusena peaks inimene keeltesse lugupidavalt suhtuma, väärtustama mitmekeelsust: pidama lugu nii (eesti) emakeelest kui ka teistest keeltest.
1920.–1930. aastatel peeti Eestis vaidlusi esimese võõrkeele üle ning leiti, et see võiks olla inglise keel, mida toona suhteliselt vähe osati (1934. aasta rahvaloenduse järgi oskas inglise keelt vaid 1,9 protsenti Eesti elanikkonnast). Seda suunda toetas mh Jaan Tõnisson, eesti keele õiguste eest seisja, venestamise ja saksastumise vastu võitleja, eesti keele kasutamise propageerija kõikides valdkondades ja elualadel.
Tõnisson pidas teemakohaseid kõnesid, nt 14. veebruaril 1929 riigikogus „Inglise keel esimeseks võõrkeeleks meie koolides“ (ilmus Postimehes nr 47, 17.02.1929). Samas kõnes pidas Tõnisson loomulikuks saksa keele vaba valdamist ning teatud ringkondades ka vene keele tundmist.
Eestis (aga mitmes teiseski Euroopa riigis) on süvenenud suundumus, kus esimese (või ainsa) võõrkeelena õpetatakse ja õpitakse inglise keelt, kuigi riiklik õppekava lubab esimese õpitava võõrkeele valida nelja keele hulgast: inglise, prantsuse, saksa või vene keel.
Paljud lapsevanemad peavad ainutähtsaks inglise keele õpetamist ja oskust. Siinkirjutaja eesmärk ei ole inglise keele õppimise ega oskamise vastu seista. Muret valmistab vastuolu mitmekeelsuse (kohati deklaratiivsete) võimaluste ning tegeliku olukorra (praktika) vahel: teiste võõrkeelte õppimist-oskamist ei peeta tihti enam vajalikuks. Ajakirjanduseski on mõned muidu väga asjalikud inimesed avaldanud arvamust, et teise ja kolmanda võõrkeele õppimine on ajaraisk ning tuleks ära lõpetada.
Paraku oleks ainult inglise keelele panustamine nii Eesti riigile kui ka eesti keelele pikas plaanis kahjulik lahendus. Eelkõige just ühe keele oskajate seas leidub valeprohveteid, kelle väitel ei leidu eesti keeles piisavalt väljendeid ning see keel pole kõigis valdkondades kasutamiseks sobilik. Lükakem säärased väited ümber: eesti keelega saab väljendada kõiki ideid, tundeid ja visioone. Eesti keel sobib kõrgkultuuri väljendajaks, vahendiks ja vahendajaks.
Inglise keel on nüüdisajal üks põhioskusi, üldkasutatav keel, lingua franca, mitte „tavaline“ võõrkeel, seetõttu erineb selle õppimine nn tavaliste võõrkeelte õppimisest. Meie õppekavad ei tee inglise keele ja teiste võõrkeelte vahel vahet, samas eeldavad ülikoolid ning mitmed tööandjadki, et noored oskavad inglise keelt.
Vajalik on mõtestatud ja tasakaalukas arutelu, mõelda läbi võõrkeelte õppe ja kasutamise korraldamise alused, kuidas mitme võõrkeele õppe ja kasutamisega jätkata, sest see kujundab harjumusi, keelehoiakuid ning mõjutab ka eesti keele tulevikku.
Inglise keel on aastate jooksul hõivanud või hõivamas mõne varasemal ajal eesti keelele kuulunud valdkonna: nt teaduse, kõrghariduse, popkultuuri. Kas see on ajutine ja vaid mõnda eluvaldkonda puudutav nähtus või hoopis üha süvenev ja laienev suundumus? Kui meie endi huvi ja soov eesti keelt tarvitada ja arendada väheneb, siis on see tõsise ohu märk.
Ülioluline on leida tasakaal eesti keele ja teiste keelte õpetamisel ja kasutamisel. Eesti keel ei tohiks olla Eestis teiste keeltega võrreldes halvemas olukorras. Riik ei ole nüüdisajal enam keelepoliitika ainukujundaja, vaid üks toimija paljude teiste hulgas. Kuid riik peab vastutama oma osa eest: Eesti peamised avaliku keelekasutuse valdkonnad peaksid olema valdavalt eestikeelsed.
Loomulikuks peaks muutuma hoiak: eesti keel on huvitav ja eripärane ning seda on võimalik ladusalt selgeks saada.
Üsna levinud on arvamus, nagu oleks eesti keel üks maailma keerulisimaid keeli. Seda ei omandavat paljud eestlasedki, rääkimata välismaalastest. See väide vajab ümberlükkamist, kuna pärsib eesti keele kestlikkust.
Keeleõppe tulemuslikkus, sh kiirus sõltub muu hulgas õppija emakeele kaugusest või lähedusest õpitavale keelele, inimese õpioskustest, motivatsioonist, võimalusest ja soovist õpitavat keelt kasutada jne. Eesti keel ei kuulu ülikeeruliste keelte hulka, mida selgeks õppida ei saa. Saab küll ning selle kohta leidub rohkesti näiteid.
Kui soovime keeleõppes (olgu emakeeles või võõrkeeles) saavutada väga head tulemust, siis tuleb selleks vaeva näha. Sellest vaatepunktist on iga keele õppimine raske. Igal keelel on oma eripära, oma keerulisemad või lihtsamad küljed.
Eesti keele 14 käänet tegevat selle õppimise võõrkeelena keeruliseks. Tegelikult ei ole käänded midagi hirmkeerulist või üleloomulikku. Teades kolme esimest, eelkõige omastavat käänet, saab moodustada kõiki teisi. Käänete arvu poolest märksa keerukamad on dagestani keeled: bežta keeles leidub koguni 60 käänet. Eesti keele võõrkeelena õppimisel võib esialgu keeruline olla laadivaheldus, nt ladu: lao: lattu.
Eesti keele eripära on kolme pikkusega (lühike, pikk, ülipikk) vokaalide (täishäälikute) ning konsonantide (kaashäälikute) kasutamine. Seegi võib esialgu raskusi tekitada.
Eesti keeles ei ole grammatilist sugu, tema (ta) tähistab nii mees- kui ka naissoost isikut. Indoeuroopa keeltes, nt inglise või vene keeles, on olemas grammatilised sood (mees-, nais- ja kesksugu). Bantu keeles võib sugusid olla kuni paarkümmend!
Keelte õppimise keerukused on erinevad, raskused võivad olla eri tasandil (grammatikas, sõnavaras, häälduses vm). Inglise keel lingua franca’na on mõneti lihtsustunud keelekuju. Kõrgtasemel inglise keel on keerulisem: inglise keele grammatika on suhteliselt lihtne, kuid see keel on keeruline suure hulga idiomaatiliste ehk püsiväljendite poolest.
Eesti keele vastu tuntakse huvi, seda õpitakse ja osatakse mujal maailmaski. Ilmekas on tõsiasi, et Hiina RV pealinnas Pekingis õpetatakse eesti keelt kolmes ülikoolis. Loomulikuks peaks muutuma hoiak: eesti keel on huvitav ja eripärane ning seda on võimalik ladusalt selgeks saada.
Kui meie endi huvi ja soov eesti keelt tarvitada ja arendada on vähenemas, siis on see tõsisema ohu märk.
Haridus- ja teadusministeerium on kuulutanud 2019. aasta eesti keele aastaks. Selle peaeesmärk on algatada avalik arutelu, kuidas eesti keelt arendada ja tugevdada, kaasata teiste valdkondade esindajaid ning noori, et eesti keele kasutamine ja arendamine muutuks taas meie kõigi ühishuviks.
Kutsuda inimesi üles eesti keele heaks tegutsema, näidata eesti keele tugevusi ja võimalusi, tutvustada keeleressursse ja neist saadavat kasu. Suurendada lapsevanemate valmisolekut õpetada võõrsil elades oma lastele eesti keelt. Teadvustada vajadust luua ja arendada eestikeelset terminoloogiat eri valdkondades ning väärtustada eesti keeles õppimist ja eestikeelset teadust. Levitada mõne teise emakeelega inimeste eesti keele õppimise edulugusid, mis innustavad eesti keelt õppima ja kasutama mitmesuguseid keeleõppemeetodeid, tasuta rakendusi jne.
Me ei ole osanud või soovinud õigusaktides sisalduvaid eesti keele õigusi ja võimalusi rahumeelselt maksma panna: mitmedki seadusesätted on jäänud kõlavaks, kuid tühjaks sõnajadaks. Tegudeks ei ole alati jagunud eneseusku, meelekindlust, tarkust, üksmeelt või püsivust. Eesti keele tulevik on paljuski meie enese teha. Sõnad on vaja tegudega täita.