Eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu.

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Kuula artiklit

Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva aasta hakkab lõppema, saabuval aastal saab eesti keelel täis sada aastat riigikeelena. Seetõttu tähistatakse laulu- ja tantsupeo aastat ka eesti keele aastana.

Rahvusvaheliselt on tähtis, et UNESCO on 2019. aasta kuulutanud põliskeelte aastaks. Praegusel inglise keele võidukäigu ajal puudutavad keeleküsimused mingil viisil igaüht, paraku üha teravamalt ka eestlasi Eestis, kus eesti keel on riigikeel. Selles aastavahetuse mõtiskluses tahan tähelepanu pöörata ennekõike keele juurtele ja järjepidevusele, eesti keele arengu järjepidevusele. Seda ajal, kui meil tuleb õppida uuel viisil ka keeleliselt rikas olema.

Viimastel kümnenditel on Eestis korduvat meenutamist leidnud Artur Alliksaare luuletuse „Aeg“ algusread: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“ Sellest 1960ndate luulelisest tõdemusest õhkub nii lohutust, trotsi kui ka omajagu lootusetust. Keelelisele väljendusele annab täpse tähenduse ajastu ja olukordade kontekst. Mõiste praegu võib eri aegadel saada erineva keelekõla. Inimlik kogemus hõlmab teadmist halvematest ja parematest aegadest, elatakse ju ikkagi parema nimel. Sõnade aegu ja praegu riimumine ei ole siin juhuslik, oma algkujul on praegu liitsõna, mis tähendab parajat aega. Selle algusosas lühenenud para-tüvi on püsinud sõnades paras ja parim.

Vaadates tagasi eesti keele käekäigule viimasel sajal aastal, leiame palju sellist, mis väärib meelde tuletamist ja meelespidamist. Möödunud sajandi kõik kümnendid olid mõnevõrra erinevad, kogemusi on kogunenud nii headest kui ka rasketest aegadest. Neist kogu sajandi õppetundidest väärib kõigepealt meenutamist tõsiasi, et koondumine oma keele heaks, selle hoidmine ja väärtustamine on aidanud eestlastel rahvusena vastu pidada ja tänasesse jõuda. Oma eesti emakeel on olnud ja jäänud eesti identiteedi aluseks ja eestluse tähtsaimaks hoidjaks. Hoolimata sõdadest ja okupatsioonidest, on just eesti keel ja töö selle igakülgse arendamise nimel taganud Eesti ühiskonna kestmise ja järjepidevuse.

Nii nagu Eesti riigil, on eesti keelelgi olnud kiirete muutumiste ning paigaltammumise või isegi tagurpidikäigu aegu. Siiski ei ole keele ja ühiskonna areng olnud üheselt seotud. Sageli keel ennetab oma arengus ühiskonnas toimuvat, keeleline iseseisvumine võib anda hoogu riigi iseseisvumisele või keeleline allakäik olla märk algavast ühiskonna allakäigust.

Esimese võimaluse kohta on tuua hea näide Eesti Vabariigi algusaegadest. Eesti keeleuuendusele pandi alus juba 20. sajandi alguskümnendil, selle kõrgaegadeks on peetud aastaid 1912–1924. Võib öelda, et Eesti riik sündis eesti keeleuuenduse laineharjal. Kui Eesti Vabariik loodi, oli keeleuuendus ning laiemalt töö eesti keele arendamisel moodsaks kultuurkeeleks täies hoos.

1918. aastal ilmus esimene ÕS ehk tollase nimega õigekirjutuse sõnaraamat, mida oli hakatud koostama juba mitu aastat varem. 1919. aastal avaldas Johannes Aavik oma uute sõnade sõnastiku. Ehkki Eesti Vabariigi sündi on mõnikord püütud näidata ajaloolise juhusena, ei paista see nõnda ka eesti keele arenguloo vaatekohast. Eesti keel oli juba suuresti valmis saama iseseisva riigi keeleks.

Eesti keele kui riigikeele ajaloos tõusevad esile silmapaistvamate uuenemisaegadena 1920., 1960. ja 1990. aastad. Need kümnendid on kõik olnud olulised Eesti ühiskonna arengus, kuigi eri viisil. Kui 1920. ja 1990. aastatel kiirendas riigikorra muutus keele ja selle kasutusviiside arengut, siis 1960. aastatel põimusid sotsiaalsed ja keelelised tegurid keerukamalt, toetudes keele sümboolsele tähenduslikkusele eestlaste jaoks. 1960ndatega sarnaseid muutusi võib oodata taas peagi algavalt kümnendilt.

1920ndate keelerikastus

1920ndaid saab nimetada keelerikastuse ajaks, sest siis hakkas eesti keel toimima kõigis riigielu sfäärides, laiendades kiiresti oma väljendusvõimalusi. Varasemast süsteemsemalt hakati looma haridus- ja teaduskeele sõnavara, eestikeelseks muudeti kogu haridussüsteem, sh kõrgharidus. 1920. aastal asutatud Emakeele Selts võttis muude tegevuste kõrval oma südameasjaks toetada eesti keele õpetajate ettevalmistust. Radikaalsete keeleuuendajate juba varem levitatud arusaam keelest kui instrumendist, mida saab teadlikult täiustada eri ülesannete täitmiseks, leidis rakendust alahoidlikumate keelemeeste pooltki, kes näitasid loovust ja innukust keelenormingute määratlemisel.

Peale vabamate olude tõi ju eesti keele riigikeeleks saamine kaasa uut laadi ülesandeid, nagu vajaduse välja arendada keelestandard ja paljude riiklikult tähtsate erialade oskuskeel.

Normikeele loomine ja keeleuuendus ei olnud 1920ndate esimesel poolel otseses vastuolus. Siiski tekkisid kümnendi lõpuks pinged, mis väljendusid aruteludes, mida tähendab hea keelekultuur. Praegu Eestis avalikku diskussiooni keelekultuuri üle peaaegu et polegi, kuid 1920ndate lõpul käis terav väitlus nn normikeele laadi ja rakendamise ulatuse üle. Keelekultuurina ei mõistetud pelgalt vastavust reeglitele, vaid pigem keele rikkuse ja paindlikkuse ning mitmekesiste kasutusviiside kindlustamist.

1960ndate keeleergastus

1960ndaid on nimetatud keeleergastuse ajajärguks, kuna eesti keel sai siis hoolimata Nõukogude okupatsioonist või ehk isegi tänu sellele üldrahvalikuks huviobjektiks ja rahvuse kestmise sümboliks. Sellega koos uuenes kiiresti ka keele sõnavara ja grammatika. 1960ndate eesti keele uuenemine seisnes kõigepealt tohutus avalikkuse huvis keeleküsimuste vastu ning kirjakeelele erakordselt suure sümboolse tähenduse andmises. Emakeele Selts sai 1961. aastal loa hakata korraldama keelepäevi. Neid peeti üle Eesti ja neist võttis osa sadu eesti keele ja kultuuri üle muret tundvaid inimesi eri elualadelt; seal käsitletud teemade ring oli lai.

Keele saatust mõisteti sellal kogu eesti kultuuri kestmise võtmeküsimusena. 1964. aastal alustati ka õpilaste ehk koolide keelepäevi, mis said tänapäevani kestvaks traditsiooniks. Keeleküsimuste üle arutleti peale keelepäevade pidevalt ajakirjanduses ja mujal avalikkuses. Sõnaloome ei olnud enam vaid keelemeeste asi, uusi sõnu hakkasid eesti keelde välja pakkuma erialaliselt keelekaugedki inimesed. 1972. aastal korraldas Emakeele Selts esimese sõnavõistluse, millest sai samuti praeguseni kestev traditsioon.

1960ndatel avaldus mitmel viisil eesti keele arendamise järjepidevus. Kõigepealt isikute tasandil, hoolimata Teise maailmasõja järelmõjudest. Eestisse jäi Johannes Voldemar Veski (1973–1968), kes oli saanud Eesti juhtivaks oskussõnavara loojaks juba 20. sajandi algul. Veski oli 1920.–1930. aastatel teenekaim eesti oskus- ja teadusterminite looja, osaledes paljude erialakeele komisjonide töös ja mitmekümne oskussõnastiku koostamises. Veski jätkas aktiivset tegevust kuni 1960. aastateni, olles ka Emakeele Seltsi esimees kuni surmani.

Veski kõrval jätkasid tõhusat tööd eesti kirjakeelega samuti Emakeele Seltsi teenekas liige professor Arnold Kask (1902–1994, ESi esimees 1968–1982) ning eesti keele häälduse uurimisele 1930ndatel aluse pannud professor Paul Ariste (1905–1990), kes osales juba üliõpilasena kirjatööga kogumikus „Keelekultuur I“ (1929) jt. 1960ndatel tõusis esile ka uus tegus keelehooldajate põlvkond ning hakkas avarduma kirjakeele olemuse mõistmine. Uuenduslike kümnendite vahele jäid alalhoidlikumad ajad, kus ühiskonna stagneerumisega käsikäes käis keelenormide jäik pealesurumine ja kantseliidi vohamine.

1990ndate keeleplahvatus

1990. aastaid saab määratleda omamoodi keeleplahvatuse ajajärguna, pidades silmas tookordset keele kasutusviiside ja -variantide plahvatuslikku kasvu. Kui 1920. ja 1960. aastate uuendused olid seotud ennekõike kirjakeelega, selle väljendusvõimaluste avardamise ja positsiooni tugevdamisega, siis 1990ndatel muutusid oluliselt keelekeskkond ja -kasutusviisid. Selle nähtavaima märgina on osutatud argikeele tungimisele kirjalikku kasutusse, laiemalt Tiit Hennoste määratluse järgi totalitaarse keelemudeli asendumist polüloogilisega. Kirjakeele kõrval nõudsid eluõigust eri keelekujud murdekeeltest netikeeleni.

1990ndate keeleuuenduste jälgimisel ei saa mööda vaadata toimetamata tekstide avaldamise levikust, mis ometi ju ei tähendanud, et autorid oleks varasemast erinevalt kirjutama hakanud, lihtsalt toimetajatöö jäi tegemata. Üldine elulaadi kaubastumine tõi kaasa ka keelekasutuse kaubastumise. Kokkuhoid tootmiskuludelt hakkas pahatihti tähendama kokkuhoidu keele arvelt. Keelerikkuse kõrvale asus keelevaesus ning keele vaesestumine sai tõeks mitmes uues tähenduses. Need suundumused jätkuvad osalt praeguseni.

1990ndate keeleplahvatus tõi peale eri keelekasutusviiside aktsepteerimise kaasa suure hulga inglise ja muude laensõnade tuleku eesti keelde, seda suuresti ühiskonna ja kultuuri muutumise toel. Eesti keel on saanud nende võõrmõjudega hakkama, näiteks sõnad nagu trend või printima on laiendanud vältevahelduslike sõnade hulka. Lisaks tuleb käibele üha uusi omakeelseid vasteid, nii on ​šoppamisest saanud poodlemine jms. Kas aga keelekasutaja saab võõrmõjudega samavõrd hästi hakkama kui keel ise, on omaette küsimus.

Praegu on 1990ndatest möödas juba põlvkonna jagu aega ning pidades silmas uusi arenguid keelekasutusvõimalustes, võib oodata järgmist kiirendusjärku eesti keele ajaloos.

Mida lähemale ajas tulla, seda erapoolikumaks lähevad küll hinnangud, olles mõjutatud vaatleja enda kohast toimuvas. On ometi alust arvata, et eelolevaid 2020ndaid tuleb hakata määratlema kui keele kaubastumise ajajärku. See ei ole läbini negatiivne hinnang, vaid pigem kätkeb väljakutset, kuidas parimal viisil vältida keelelist vaesumist ning õppida olema keelerikas, saades osa uutest võimalustest arendada oma emakeele oskust, tarvitada keelt tõhusalt igas olukorras ja samal ajal hoida keele sümboolseid püsiväärtusi.

2020ndate keelemajandus

Eesootava keele uuenemisjärgu üheks taganttõukajaks paistab saavat päris uut laadi keelekasutusvõimaluste levik. Need võivad muuta keelt, kuid loodetavasti toetavad ka tuleviku eesti keele elujõudu. Eesti keele ees seisev suur küsimus on praegu selle võimalikult tõhus tõlgitavus. Tahame seda või mitte, kuid elame keeleliselt üha enam avatud maailmas, kus teised keeled tulevad sisse nii aknast kui ka uksest, nii kõrvadest kui ka silmadest. Probleem pole niivõrd Eesti traditsiooniline keeleline mitmekesisus, seda võiks vaadata pigem sotsiaalse kaasamise ja kultuurilise rikkuse suurendamise võimalusena. Vaja on nüüd tagada Eesti riigi ja kultuuri eestikeelsena toimimine uutes mitmekeelsetes keelekeskkondades.

Infoühiskonnas on keelel keskne roll ning keeletehnoloogia üha kiirenev areng võimendab seda veel. Riigikeele kasutamine sõltub mitmekeelses argipäevas üha rohkem riiklike meetmete ettenägelikkusest ja majanduslikust tõhususest. Masintõlke uute rakenduste loomise toetamine ja tõlke kvaliteedi järjepidev parandamine kindlustab eesti keele kasutusviiside arengut. Üha olulisemaks saab samas keele selguse nõue, selge keele arendamine. Automaatne tekstiloome ja sellega seotud tehisintellekti arendamine esitab senisest veel suuremaid nõudmisi kõigi keelendite, sealhulgas rööpvormide täpsema tähenduse kirjeldamiseks.

Uute keeletoodete tulek tähendab samas keele jätkuvat kaubastumist. See on õigupoolest nii juba praegu. Järjest laienevad keelega seotud tegevusalad, mille jaoks inglise keeles kasutatakse üldterminit language industry ehk keeletööstus. Keeletööstuse all mõeldakse sageli eelkõige mitmekeelset kommunikatsiooni, st suulist ja kirjalikku tõlget ning sellega seotud tehnoloogiate rakendamist. Ka sellise määratluse järgi on tegemist märkimisväärse majandusharuga, kuid võttes arvesse veel keeleõppe ja kogu ükskeelsete tekstide loomise ja toimetamisega seotu ehk keelemajandust tervikuna, on tegu üha suurema majandusharuga arenenud ühiskondades.

Majandusel ja majandamisel on oma reeglid. Riik hea peremehena peaks olema suuteline hoidma korras oma keelemajanduse, selleks riigikeelt ja teisi ühiskonnas toimivaid keeli optimaalselt hallates. Esimene samm on siin keele kui majandusressursi mõistmine ja sellele küllaldase tähelepanu pööramine, selleks kõigepealt vaadates üle riigis toimuvate keeletegevuste mahud ja hinna. Ning soodustades siis omalt poolt neid tegevusi ja tooteid, mis on keele edukale toimimisele tähtsamad.

Keelemajandus ilma keelekultuurita võib aga muutuda röövmajanduseks, nagu võime näha seda teistes majandusharudes. Küsimused, kuidas ühendada parimal viisil hea keelekultuur ja -majandus, siduda keele sümboolsed ja instrumentaalsed väärtused ning edendada Eesti ühiskonna keelelist heaolu, peavad tuleval kümnendil saama paratamatult praegusest täpsema vastuse. On selge, et omapäi arenev keelemajandus või selle arendamatus ei tule kasuks riigile ega selle kodanikele. Keelemajandus ilma seda kooshoidva ja suunava keelekultuurita ei saa samas olla äriliseltki edukas.

Sajandi kogemus

Saja-aastase Eesti riigi kogemus keele vallas näitab kujukalt, et keel on rahvuse püsimiseks esmatähtis. Rasketel aegadelgi on oma keele eest seismine olnud mõistlikumaid tegusid. Keele hoidmine vajab järjepidevust, siin ei saa teha hoolimatuid hüppeid või katkestusi. 1960ndatel toetuti eesti keele arendamisel 1920ndatel loodule, praegu on meil lisaks 1990ndate kogemus. Kõik kümnendid eesti keele kui riigikeele ajaloos on olnud mõneti erinevad, ometi on eesti haritlaskond püüdnud ikka toetada oma keele püsimist. Keele kohanemist ühiskonna muutumisega on soodustanud ka teadlik keelehoole.

Kiirete keelemuutuste kõrval tuleb tähele panna aeglasemaid püsimuutusi, kus näeme arengut läbi sajandi. Eesti keele häälduses ja grammatikaski on praegugi toimumas muutusi, mis algasid juba mitu põlvkonda tagasi. Need on ühelt poolt seotud naaberkeelte pikaajaliste mõjudega, mistõttu eesti keel läheneb ajapikku Euroopa keskmisele keeletüübile. Samal ajal jätkub keelesisene ühtlustumine, mis on seotud ühtse kirjakeele viljelemise ja õpetamisega rohkemgi kui saja aasta jooksul, teisalt eristuvad üksteisest mitmelaadsed keelekujud ja -registrid.

Kuidas olla keelerikas

Viimaste aastate majanduskasv on eesti inimesed pannud harjumatusse olukorda. Elujärje edenemine on kaasa toonud ootamatuid pingeid, polegi nii lihtne midagi arukat uute võimalustega peale hakata.

Sama lugu tundub olevat ka keelega. Kui veel kümmekond aastat tagasi kurdeti välismaalt Eesti kõrgkoolidesse tulijate vähesuse üle, siis nüüd on nende osakaal meil juba suuremgi kui naabermaades. Võimaluse asemel õpetada soovijatele eesti keel korralikult selgeks, nii et nad saaks pärast õppimist oma ala heade asjatundjatena jääda Eestisse tööle, on hakatud hoopis piirama eestikeelset kõrgharidust. Uute keeletehnoloogiliste võimaluste kasutamise asemel tundub mugavam olevat jätkata inglise ja eesti keele vastandamisega, seda viimase kahjuks. Inglise keele eelistamine tähendab Eesti tegelikes haridusoludes paraku pahatihti poolkeelsust ja õpetamise kvaliteedi langust, mitte vastupidi.

Oma emakeele eest ei ole pääsu ka eesti teadlastel. Poolenisti intuitiivse eesti-ingliskeelse segamõtlemise asemel võiks mõnikord anda paremaid tulemusi põhjalik asjade läbimõtlemine emakeeles. Väited, et eesti keeles mingil teemal mõtlemine ei ole lihtsalt võimalik, pole kindlasti õiged. Kui puudubki mõni termin või väljend, on eesti keeles juba küllalt pikk traditsioon ja juhised uute oskussõnade loomiseks ning seeläbi ka oma emakeele rikastamiseks. Keelerikkus nagu igasugune muu rikkuski püsib üksnes seda pidevalt juurde luues.

Eesti oskuskeele arendamisele ei pea vaatama üksnes eesti keele vaatepunktist. Teadustulemustes, mida on võimalik väljendada ainult ingliskeelsete konventsionaalsete terminitega, peaks kahtlema. Teoreetilise füüsiku Richard Feynmani tuntud meetod teaduse eristamiseks pseudoteadusest rajaneb keelelise ümbersõnastuse võimalikkuse nõudele. Teaduse saavutuste tõlgendamine eri keeltes ning üldisemalt maailma keeleliselt mitmekesine kirjeldamine ja mõtestamine ei tähenda ressursside raiskamist, vaid juurde loomist.

Eesti põliskeeled

Eesti keel on eesti rahva ja kultuuri määratlemise peamisi aluseid, millele tugineb Eesti riigi edukas toimimine. Mõistmaks UNESCO põliskeelte aastal oma keele juuri sügavamalt, tuleb vaadata ajalukku ja naabritele. Keeleliselt on Eestile lähim naaberriik Soome, eesti keele arendamisel riigikeeleks on soome keele roll olnud samuti suurim.

Oluline osa eesti keele abstraktsest sõnavarast pärineb soome keelest, nagu sõnad aade, aine, (eri)ala, saavutama, suhe, suhteline jms. Soome kui lähedase sugulaskeelega on sarnased meie keele põhikategooriad ja -mõistestik. Samuti Euroopa tuntuim põlisrahvaste keelerühm – saami keeled – on eesti keele üsna lähedased sugulaskeeled, nendega ühendavad meid mõned haruldased keelejooned, kasvõi kolm väldet. Ühe soome-ugri keelena tuleb eesti keelel hoida oma eriomast kohta Euroopa keele- ja kultuurikaardil.

Eesti riigi alal on asjakohane pidada põliskeelteks piirkondliku traditsioonilise eluviisi, looduse ja kultuuriga seotud murdekeeli. Eesti maa-alal on kõneldud veel vähemalt kaht tänapäeval tõsiselt ohustatud läänemeresoome keelt – vadja keelt Kirde-Eestis ja liivi keelt Edela-Eestis. Nendelegi keeltele tuleks põliskeelte aastal pöörata rohkem tähelepanu, leides üles rikkused, mida nad on andnud tänapäeva eesti keelele.

Lõpuks jääb ikkagi vastata küsimus, kas eesti keelel on head või halvad ajad. Alliksaart parafraseerides võib meelde tuletada, et ka nüüd on praegu kogu oma keerukuses. Kõiki eelnevate ja praeguse põlvkonna talletatud ja loodud keeleressursse ning nende uusi kasutusvõimalusi arvestades tuleks väita, et eesti keelel on praegu enneolematult head ajad. Kuid mõningaid ühiskonna ja eriti osa eesti haritlaste hoiakuid vaadates kipub tunduma, et aeg on ometi päris karm. Siiski igal juhul mitte lootusetu.