Vilja Kiisler. 

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Kuula artiklit

Kui Eesti 200 teeb märtsivalimistel vähegi tubli tulemuse, võib aina konservatiivsemaks muutuv Eesti saada pigem – pealtnäha – liberaalse valitsuse. See ennustab tormilist aastat, sest konservatiivne agenda saab end opositsioonis esitleda oluliselt jõulisemalt. 

Kuigi rändeleppekriisi tipphetkedel võis tunduda, et keegi ei tea, mis järgmisena juhtub, paistab tagantjärele, et praegused koalitsiooniparteid vajasid seda nii enesemääratlemiseks kui ka valimisjärgsete soovitavate jõujoonte väljajoonistamiseks nagu õhku. Nimelt leidis neis tormides Keskerakond üles oma liberaalsemad jooned – üllatuseks ilmselt iseendalegi.

Kuigi Keskerakonnal ei olnud ränderaamistiku kriisis esiti sisulist seisukohta, otsustas asja Jüri Ratas, kes toetas Jevgeni Ossinovski mõtet viia teema parlamenti arutamiseks. Ratas tegi seda eelkõige valitsuse päästmiseks, kuid ühtlasi võttis Keskerakond partei juhi ja peaministri isikus seisukoha, millest ei saa taganeda. Kriisi harjal võttis Ratas teisegi põhimõttelise positsiooni: Keskerakond ei moodusta​ EKREga koalitsiooni. Välja öeldud sai see taas eriti ettevaatlikult, samas tagasivõtmatult. Iseasi, kas äärmuskonservativismiga vastandumine tähendab automaatselt liberaalsust.

Kui siia lisada Tallinna Sadama börsileviimine, Enefit Greeni börsileviimise ettevalmistamine ja flirtimine sotsiaalmaksulae kehtestamisega (millele küll tõmmatakse tõenäoliselt pärast valimisi vesi peale, näiteks Läti argumendiga; pealegi pole ettevõtjad olnud kuigi altid Keskerakonda ette kiitma, neil on ka EstForile külmategemine hästi meeles), samas aga üsna tasakaalukas suhtumine riigirahandusse ning Euroopa Liidu ja NATO-meelsuse hoidmine, joonistubki pilt, mis annab alust kõnelda Keskerakonna reformierakonnastumisest. Liberaalseks teatud sisepoliitilise koefitsiendiga võib kindlasti pidada Jüri Ratase juba eelmisel aastal välja käidud mõtet lõpetada hallide passide väljaandmine.

Kui Keskerakond peaks saama valida, kas võtta valitsusse Isamaa või Eesti 200, valivad nad viimase.

Isamaaga on Keskerakonnal ja sotsidel ühes valitsuses raske olnud ja Isamaal nende kahega ka. Kopsaka katuseraha eest tõmbasid Urmas Reinsalu ja Helir-Valdor Seeder aasta lõpu poole mõne tooni vaiksemaks. Ent kui Keskerakond peaks saama valida, kas võtta valitsusse Isamaa või Eesti 200, valivad nad viimase. Eesti 200s on tänu Kristina Kallase esinemistele esialgu esiplaanil liberaalne hoiak.

Asi on selles, et põhiolemuselt ei ole Keskerakond muidugi liberaalne partei, nagu ei olnud ega ole ka Reformierakond. Mõlemad on lihtsalt võimalikult laia valijaskonda kõnetada püüdvad massiparteid. Kas Eesti 200st kujuneb liberaalne partei, seda näitab aeg – võimalik, et ta käänab ette hoopis teise palge. Sotsiaaldemokraadid on jällegi liberaalid suhtumises üksikisiku vabadustesse, majanduspoliitiliselt aga pigem vasakpoolsed nagu Keskerakondki. Vasakliberaalne on lihtne olla seni, kuni majandusel läheb hästi.