Joodik Tallinna kesklinnas pargipingil.

FOTO: Liis Treimann

Eestis on palju inimesi, kelle elu rikub alkohol, aga kes ei taju vist üldse alkoholismi kohutavat poolt, mis paneb ümbritsevate inimeste vere tarretuma, tekitab ängistust ja lootusetust, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Luban igal aastavahetusel endale, et nüüd aitab, uuel aastal võtan mõne piduliku sündmuse puhul napsu. Aga enamasti läheb nii nagu alati ehk aasta möödub karskelt, joogi pakkujatele viisakaid ettekäändeid tuues.

Aasta peale tuleb ehk paar-kolm korda, kui maitsen mõnda jooki, ehkki ise mõtlen, et mis peale juhiloa takistab natuke rohkem kui maitsmast või koguni nautimast. Kas tuleb kord aeg, kui joon veini või õlut rõõmsal meelel?

Joodikutega on mul elu jooksul olnud palju kokkupuuteid, need on olnud ebameeldivad, ahastust ja pettumust tekitavad, mõni isegi majanduslikult kulukas. Samas kõlab see ebaõiglaselt, sest minu lähikondlaste hulgas pole alkoholiprobleeme olnud. Minu isa võttis napsu ainult pidude ajal ning ka mu vanaisad polnud napsumehed. Minu vanavanaisa oli täiskarsklane elu lõpuni – see oli otsus, mille ta tegi 6-aastaselt oma alkoholilembese isa pärast, kelle hulludest tempudest kirjutati kohalikus ajalehes veel 40 aastat pärast ta surma.