Ivan Makarov: Urmase aasta

Kui Urmas nägi seda pilti, karjus ta: «Issand, kui ilus ma olen!» Foto: Ivan Makarov

Ruja venekeelsel LP-l on ka üks laul eesti keeles – «Teisel pool vett». Selle sinna saamise lugu on tähelepanuväärne, kirjutab kolumnist Ivan Makarov, kes oli toona ise sündmuste keerises.

Urmas Alender oleks lõppeval aastal saanud 65-aastaseks. Seda oli tähistatud mõne kordussaatega, aga hea seegi. Võib ainult oletada, kui palju oleks ta praegusel piiramatute tehniliste võimaluste ajal veel loonud ja kui alandav oleks selle vaba hinge jaoks nüüdne muusikat ja kuulajat sandistav formaadisüsteem, kuna see halastamatu bikiinides roomikmasin sõidab mõtlevast muusikust üle.

Elulooraamatud ja meedias ilmuvad mälestused peavad ka müüma. Nii loemegi, et Urmas Alender oli küll lööma-, küll naiste-, küll joomamees. See meenutab nõukogude ajalugu: kronoloogia üldjuhul klapib, kuid teatud leheküljed on välja kistud või peegelpildiks pööratud. Kirjeldad orgijaid, veneaegset idiotismi, teed lahkunutest patuoinad, illustreerid varastatud fotodega ja annad esitlusel kommi.

Juurdunud ettekujutus Urmasest on sama tõene kui Ott Leplandiga Ruja või roosa pitsiga ääristatud sini-must-valge lipp. Legendi hääl on tema valusatest lauludest välja rebitud ja asendatud telekasti löödud tüdrukute ja poiste steriilsete vokaliisidega. Ja püüdlikult remiksitud mälestust enam taastada ei saa.