Liiklusõnnetus. Foto on illustratiivne

FOTO: Volyn24.com

Aasta lõpus on kombeks teha kokkuvõtteid. Muuhulgas võetakse kokku aasta Eesti teedel, kus võrreldes eelmise aastaga kaotas elu peaaegu poole rohkem inimesi. 2016. ja 2017. aasta olid Eesti ajaloos üldse rekordilised, kuna nii vähe inimesi pole meil pärast viimast ilmasõda surma saanud, ehkki autosid on tänapäeval meie teedel sada korda rohkem kui näiteks poole sajandi eest. Meie näitajad olid juba päris lähedal Skandinaavia maade omadele; näiteks Norra teid loetakse üldse maailma kõige ohutumaks. Aastas hukkub Norras 100 000 elaniku kohta liikluses 3,8 inimest. Meie möödunud aasta näitaja oli umbes sama, tänavune jääb kuhugi viie-kuue vahele.

Me oleme viimase kahe kümnendi jooksul teinud läbi suurepärase arengu. Piltlikult öeldes oleme liiklussurmade arvu skaala ühest otsast, kus on Lähis-Ida maad ja Aafrika, murdnud teise otsa, kus on Jaapan, Suurbritannia ja Skandinaavia. See on väga hea. Kuid arenenud maades on kombeks suhtuda liiklussurmadesse nulltolerantsiga. See tähendab, et isegi kui meie näitajad oleksid võrdsed Soome omadega, tuleks ikkagi analüüsida, miks asjad on nii, nagu need parasjagu on. Seda tuleb teha ka praeguses olukorras.

Kui möödunud liiklusaastale tagasi vaadata, võib märgata, et liiklussurmade arv kasvas võrreldes möödunud kahe aastaga märkimisväärselt just jaanuaris ja veebruaris. 2016 ja 2017 olid soojad ning lumevaesed, 2018. aasta on aga toonud nii lund kui ka külma. Paljud meie juhid on juba ära unustanud, kuidas talvel rooli taga käituda. Näiteks kuhupoole rooli keerata, kui auto libedal teel käest läheb ja esiots paremale kisub? Ikka paremale ning samal ajal tuleb ka kergelt pidurile vajutada. Seda, et pidurdusmaa on talvel pikem ja tuleb hoida kaks korda pikemat pikivahet kui suvel, peaksid teadma justkui kõik juhid. Samas leidub ikka neid, kel sentimeetreid puudu jääb ning kes peavad tee peal jändama formaalsustega, põhjuseks teise auto lömmisõidetud kaitseraud.

Ei tohi ka unustada, et talvine ja libe tee eeldab hoopis teistsugust pidurdust kui suvine. Pidurdada tuleb nii-öelda impulsiivselt, neli-viis korda lühidalt piduripedaalile rõhudes. Talvine tee ei sobi kihutamiseks üldse, trikitamist võivad endale libedal teel lubada vaid professionaalsed rallimehed. Ei maksa teha ka näiteks äkilist pööret üle trammitee ega anda gaasi, et kollase tulega üle ristmiku jõuda.

Meie ühiskonnas on ohtlik juhtimine kahjuks paljude juhtide silmis norm ning selliste vastu aitab ainult nulltolerants.

Eesti kriminaalõigusesse oleks aeg lisada termin «ohtlik juhtimine», nagu on brittide Traffic Safety Actis. Kui keegi tekitab liikluses teadlikult ohtliku olukorra, siis käsitletagu seda kui tõsist kriminaalrikkumist ning sellele järgnegu kohus, trahvid ja kui vaja, ka arest. Meie ühiskonnas on ohtlik juhtimine kahjuks paljude juhtide silmis norm ning selliste vastu aitab ainult nulltolerants.