James Mattis.

FOTO: USA TODAY Network/USA TODAY Network/Sipa USA

Me oleme nüüd saanud juba paar aastat kaasa elada pahempoolitseva meedia võitlusele Trumpi-Antikristusega. Mul on üks tuttav, kes praegu töötab CNNis ja on selle aja jooksul vaat et iga kuu jõudnud Facebooki seinal kirjutada, et no see kuu jääb Trumpile igatahes küll viimaseks. Pole jäänud, ja kui mingeid kataklüsme ei tule, siis istub praegune USA president oma ametiaja lõpuni.

Jah, sõnu lendab Trumpi suust nagu varblasi. Ning Twitteris on tal 24 tundi ja seitse päeva nädalas reede õhtu. Kuid lõppude lõpuks tuleb vaadata tema reaalseid tegusid, mitte tviite. Kirjutagu vasakule kaldu meedia, mida tahab, ajalukku lähevad Trumpi neli aastat edukana. Näiteks mustanahaliste hulgas on tööpuudus rekordmadal. Washington Post, mis praegu ka pigem vasakule kaldu, kirjutas, et Trumpi näol on tegu kõige siirama presidendiga. Mitte et ta ei valetaks, sest Trump valetab nagu teisedki poliitikud, kuid, nagu kirjutab Washington Post, ta on täitnud suure osa oma valimiseelsetest lubadustest.

Tema hiljutist otsust vägede väljaviimise kohta Süüriast võib vaadata kui varast avalööki tagasivalimiseks 2020. Ta on seda lubanud, see otsus meeldib tema toetajatele ning Trump saab enne valimisi endale kirja panna veel ühe linnukese, et on oma sõna pidanud. Sellele järgnenud James Mattise teadet, et ta lahkub veebruaris kaitseministri kohalt, võib lugeda väikeseks jõulukingituseks Kremlile. On ju Mattis pooldanud jõulist tegutsemist Venemaa, Hiina ja Iraani vastu. Nüüd saab vähemalt Vene president Vladimir Putin võtta propagandapunkti ja tervele maailmale kuulutada, et Assad on päästetud ja tema valdab diktaatorite pukis hoidmise know-how’d.

Ameeriklaste kontingent Süürias oli samas pigem sümboolne ning vaevalt et selle lahkumine muudab oluliselt varem välja kujunenud jõudude vahekorda ja murrab kujunenud patiseisu Süüria kodusõjas. Samas ei tea me, kes saab kindral Mattise järeltulijaks ning kas uue kaitseministri käekiri eelkäija omast palju erineb.

Me ei tea, kes saab kindral Mattise järeltulijaks ning kas uue kaitseministri käekiri eelkäija omast palju erineb.

Ma ei ole vandenõuteooriate fänn. Ülikoolis õpetati lähtuma Ockhami habemenoast. Seepärast ei usu ma eriti, et Trumpil on mingi irratsionaalne armastus Vladimir Putini vastu või et tegu on Venemaa agendiga, nagu kinnitab üks mu konspiroloogist Bostoni sõber. Ma arvan, et kõik on palju lihtsam. 2016. aasta valimiste ajal andis Trump endale kogenud ning targa mehena aru, et tal on suured šansid valimiskarussellilt maha lennata ja tühjade kätega jääda. See seletab tema paari Venemaa suunal tehtud reveranssi, mis valimiste ebaedu korral oleks ehk võimaldanud tal Venemaal dividende lõigata ning näiteks Moskva Citys oma Trumpi torni püsti panna. Kuid see on vaid minu arvamus.