Roy Strider: Kadõrovi režiimiga koostöökokkuleppe sõlmimine on erakordselt mõtlematu tegu

Roy Strider Foto: Lõunaeestlane.ee

22. detsembril Otepää vallavalitsuse ja Tšetšeenia turismiministri vahel sõlmitud koostööleping sobiks muidu ehk tavapärasesse uudisterubriiki, kuid tänases maailmas on tegemist hübriidsõja elemendiga ning andestamatu poliitilise valeotsusega. 

Koostööleping ühe maailma autoritaarsema türannia pealinnaga paneb küsima, et kas järgmisena on oodata näiteks Viljandi linna koostöölepingut Kim Jong-un’i Pyongyangiga, mida Eestisse alla kirjutama lendab Põhja-Korea minister isiklikult?

Paariariikidega, kus mitte ei rikuta inimõigusi, vaid olulised inimõigused peaaegu täielikult puuduvad, ei tehta taolisel tasapinnal koostööd. Sellistes valikutes seisneb lääne demokraatliku ühiskonna alusväärtuste säilitamise vundament – me valime, keda oma partneritena  aktsepteerime ning läbi pehme jõu seisame teatud põhimõtete eest, milleta inimväärseid vabadusi ja elu Euroopas on raske ettekujutada.

Antud reeglit on Otepää mingil põhjusel rikkunud ning on raske isegi ettekujutada, et sellise partneriga lepingu sõlmimise tagajärgi vallavalitsuses ei osatud ette näha. Tegemist on süüdimatuse või läbimõeldud hübriidsõja ohvriks langemisega, kumbki põhjus ei õigusta tegu.

Võime juba üsna hästi ette kujutada, mis taolise lepingu allakirjutamisele järgneb, kuid vaatame ennekõike otsa faktidele:

Tšetšeeni Vabariik asub Eestist vaadeldes enam-vähem «maailma teises otsas». Transpordiühendused sinna on konarlikud. Tšetšeenia rahvaarv on Eestiga sarnane, umbes 1,4 miljonit, tegemist on väikerahvaga, kelle majanduslikud võimalused on piiratud. Eestisse turismireisile sõidaksid vaid mõned jõukamad mägilased, kes kuuluvad Kadõrovi klanni või Kadõrovi soosingusse. Seega majanduslikult on taoline leping ebapraktiline ja tõsiseltvõetamatu. 

Kiikasin ka Groznõi ametlikule kodulehele. Selle põhjal on Tšetšeenia pealinnal koostöölepped Vene Föderatsioonis Burjaatia pealinna Ulan-Udega, Dagestani pealinna Mahatškalaga, Kalmõkkia pealinna Elistaga, Moskvaga, Volgogradiga, Tatarstani pealinna Kaasaniga, rahvusvaheliselt aga Jordaania pealinna Ammaniga, Sivasi provintsi pealinna Sivasiga Türgis ja Saki linnaga annekteeritud Krimmi poolsaarel.

Lisaks «memorandumid» linnadega Afghanistanis, Pakistanis, Nepalis, Iraanis, Jordaanias, Koreas, Moldovas. Kas sellises seltskonnas uue Lääne-Euroopa partnerina figureerima asumine ei pannud Otepääl häirekella helisema?

Eestisuguste väikeriikide olulisemaks kapitaliks on hea maine. Maine ülesehitus on raske ja pikk töö, selle rikkumine käib kiiresti ning Danske skandaalis sipleme me veel mõnda aega (Danskes pestud raha, meenutagem, tuli Venemaalt).

Eestile on ükskõik millist lepingut ükskõik millise türanniaga vaja sama palju, kui sea selga sadulat. Juba ainuüksi fakt, et Lõuna-Eesti väikelinn sõlmis sõprus- või koostöölepingu Tšetšeenia pealinnaga ning lepingut allakirjutama sõitis sealne minister isiklikult, on piisav, et katta välismeedia uudisteküljed ning suunata mõttekodade kahtlevad pilgud siiapoole.

Sellest lepingust saab võita vaid Venemaa hübriidsõjapidamine; lepingut säilitades oleme ebameeldivas olukorras, lepingut lõpetades järgneb mõistagi ida poolt taas reaktsioon, kuidas väike tige Eesti kiusab ausaid valitsusi Vene Föderatsiooni vennalike rahvaste peres. 

Tühistage see leping ning tunnistame, et siinkohal nopiti punktid väljaspool Eestit.