Venemaa president Vladimir Putin (keskel) ja peaminister Dmitri Medvedjev (vasakul).

FOTO: SCANPIX

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kui läänemaailma demokraatlikud jõud ja institutsioonid ei suuda otsustavalt ja üheskoos tegutseda, siis varem või hiljem terendab autokraatliku triumviraadi (Trumpi, Xi ja Putini) võim ja maailma jagamine mõjusfäärideks. Lootus püsib Euroopal, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Tuleva aasta 16. augustil möödub 20 aastat hetkest, kui peaaegu tundmatu Vladimir Putin tõusis täieliku võimu juurde. Venemaa kehtiv konstitutsioon võimaldab tal valitseda autoritaarse tsaar-presidendina, kui teda vahepeal ei kukutata, kuni 2024. aastani. Putinil on vaevalt võimalik vettpidavat «immuniteedilepingut» sõlmida presidendivolituste lõppedes, mis tahes viisil see juhtub, et ennast, oma perekonda ja lähedasi ning kokku riisutud vara päästa, nagu õnnestus Boriss Jeltsinil välja kaubelda 1999. aastal. Võib arvata, et Venemaa riigijuht ja tema võitluskaaslased (kollektiivne Putin) kindlasti ei soovi taanduda ka viienda valitsemisperioodi järel. Selle eeldused on presidendi jätkuv elujõulisus, võimupartei ja julgeolekustruktuuride täielik kontroll riigi üle ning rahva protestivaimu maha surumine. Lisaks, Kreml peab tegema nähtavaid ja veenvaid edusamme välispoliitikas, eeskätt Ukraina ja Lähis-Ida/Süüria suunal, tõestamaks, et Venemaad lõpuks ometi «austatakse». 

Üha autoritaarsema režiimi püsimise ja kindlustamise loogika on võrdusmärgi asetamine Venemaa ja kollektiivse Putini vahele, sest alternatiivi «pole». Seetõttu enamik venemaalasi ei söanda mõelda Putini-järgsele ajastule või tänapäevast erinevale (paremale) tulevikule. Mõeldakse nostalgiliselt sovjetlikule minevikule, mida putinistlik Kreml surub oma rahvale peale tööl, argipäeval – televisioonis, ajakirjanduses, etendustes, kaubanduses – ja isegi kooliõpikutes. «Hiilgav» minevik ning elamine selle mallide järgi on riigivõimu poolt Venemaa tavainimestele pakutud lahendus, sest midagi paremat ei osata teha. Kollektiivse Putini lapsed elagu «degradeeruvas» läänes ning tavaliste venelaste lapsed elagu parareaalsuses, sovjetiseeruval Venemaal. Nõukogude Liit vihkas ja eiras ideoloogiliselt oma minevikku ning unistas helgest tulevikust. Tänapäevane Venemaa jumaldab oma ajaloo süngemaid aegu ning unistab säravast tulevik-minevikust.