Jaan Tõnisson (1868-1941)

FOTO: Internet

Kuula artiklit

On omamoodi veider märgata ajaloolist järjepidevust seal, kus kõiki kultuurikatkestusi arvesse võttes on raske tõsikindlalt üles leida neid niidikesi, mis seovad tänapäevast sellega, mida mõtlesid ja tegid inimesed varem.

Kui näiteks mõni Postimehe arvamuskülgede kaasautor kirjutab, justkui peaks olema iseenesest mõistetav, et mõne maa või rahva või ka organisatsiooni eripärane tunnus lähtub nende ajaloost, siis me (mõnikord) soovitame: aga proovi ära seletada, kuidas on see käitumisjoon läbi ajaloo üldse edasi kandunud. Kes on need inimesed või millised on need tekstid, mis köidavad minevikus toimunut sellega, mis juhtub täna ja homme? Ja miks on nii läinud, et tõstame esile just ühte tunnuslikku köitvat niiti, aga palju muud kogu ajaloo ja isikute kirevusest on peost pudenenud?

Oleks öelnud eesti keeles selle rahva ja maa mõtteid. Õigust õppinuna ja õigluse tagaajajana oleks olnud mõttetäpne. Ning ühena me riigi esimestest diplomaatidest poleks ta niisama koogutanud, vaid otsinud parimat meie rahvale.

Täna, Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäeval, on Eesti loo ja vast selle sees veel enamgi Postimehe loo kontekstis olulised needsamad küsimused.

Tagasi vaadates näeme Jaan Tõnissoni katalüsaatori rolli, juureolekut ja järeleandmatust meie jaoks endiselt kesksetes asjades.

Kui mõne aasta eest sai lõpuks uue ja väärika katuse alla meie rahva enam kui saja aasta pikkune pingutus, oleks ju ka Postimees võinud keskenduda sellele, et puhvetist olla kadunud kaks hapukurki. Me ei alaväärista sugugi täpset arvepidamist, ent oskame näha Eesti Rahva Muuseumi eelkõige üle sajandite ulatuva ettevõtmisena, põlvkonnalt põlvkonnale ulatuva käepigistusena.

Või mõelgem Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsile ja selle asutatud tütarlaste gümnaasiumile (praegune Miina Härma gümnaasium Tartus). Või järeleandmatule põllumeeste ühistegevuse ja näituste eest seismisele. Kui juhtusite hiljuti Tallinnas robotinäitusele, kas mõtlesite, et näitusekultuur on meil paljuski seotud Jaan Tõnissoni algatustega?

Inglastel on ütlus selle kohta, kui mitu põlvkonda olevat tarvis härrasmehe kasvatamiseks. Kui loete tähelepanelikult läbi meie tänase lisa Arvamus ja Kultuur (AK) lood, siis saate aru, et Jaan Tõnissoni puhul oli muuhulgas see tingimus täidetud. On vaja midagi nõksu võrra erilist, et tõusta külameeste omavahelise purelemise kohale, ent olla samas üdi ja otsani nendesamade külainimeste poolt.

Tõepoolest, keeruline võib olla näha katkestusteta seosteniiti, ent ometi märkame, et need, kes võtavad Postimehe vankrit vedada, mõtlevad Jaan Tõnissonile. Mida tema oleks teinud? Mõelnud, öelnud?

Oleks öelnud eesti keeles selle rahva ja maa mõtteid. Õigust õppinuna ja õigluse tagaajajana oleks olnud mõttetäpne. Ning ühena me riigi esimestest diplomaatidest poleks ta niisama koogutanud, vaid otsinud parimat meie rahvale.