Heili Sibrits: «Конец»

NO99 tervitus Tallinna lennujaamas. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Neid ridu kirjutades olen emotsionaalne, sest nägin ühe maailma minevikuks muutumist ja mul on inimesena sellega raske leppida. Olen hakanud kõhklema. Mul on hirm, et võib-olla oligi see parim, mida mulle on antud Eestis kogeda. Kardan, et muutun selliseks, kes ütleb «olen seda kõike juba näinud» ega suuda kaasa minna uuega.

Ma ei tea, kas oleks saanud minna teisiti, kas ajalugu oleks saanud muuta meie või nemad, aga praegu on fakt, et teatrist NO99 tuleb rääkida minevikus. Surnud, nentis Tiit Ojasoo viimase etenduse eel. Ta ei olnud õnnelik, aga ta püüdis olla tugev, nagu ka kõik teised NO99 inimesed.

See, mis teatriga NO99 juhtus, on korraga ime ja katastroof. Ime oli see, et see üldse olemas oli. Meil oli midagi, mida me tegelikult ei osanud hinnata. NO99 oli liiga teistsugune. Andres Noormets kirjutas 14 aastat tagasi kommentaari, et Tiina olla on ohtlik, sest varem või hiljem tembeldame ta libahundiks. Noormets võrdles äsja sündinud teatrit Tiinaga, ja nüüd olemegi NO99 libahundina eemale peletanud, ära tapnud.

Jah, nad olid ise ka süüdi. See kamp pole lihtne, tean seda vägagi hästi. Ja tegelikult pole praegu vahet, kes on süüdi või ole, sest maailmas pole ju miski nii mustvalge. NO99 lõpp oli ette määratud; et see juhtus nüüd, see oli mitme asja kokkujuhtumine.

NO99 oli tähtis teater. Sest see teater oli huvitav, sütitav, vaieldav, ärritav, aga täpne. Kas me räägiks lõppevast aastast kui Harvesteri aastast, kui 24.veebruari etenduses poleks nad metsamasinat sümbolina kasutanud? Vaevalt. Semper ja Ojasoo võisid teha ärritavat kunsti, aga nende teostest said meie kultuuri tüvitekstid.

Vaatasin näitlejaid «Kõntsas», nad olid Moskvas viimast korda trupina koos, pühendunud ja kirglikud. Nad olid ja on erilised. Põhjendada on seda raske, sest kõiki sõnu võib valesti mõista. Loodan vaid, et NO99 näitlejad ei kustu ega kao, ei haju ära.

Tiina Tauraite ütles Von Krahli teatri juubeliintervjuus, et nad viibivad praegu õnnelikus udus, sest pole teada, mis edasi saab, aga just kindla plaani või tee puudumine annab lootust, sest kõik on võimalik. «Jah, on tehtud. Olen teada saanud, et muutmine on võimalik. Kui see oli võimalik siis, siis on see võimalik ka tulevikus. Nii on iga asjaga, küsimus pole ainult Krahli õitsengus või minus kui näitlejas. Peab lihtsalt ise tahtma. Või et peab saama kokku seltskond, kes tahab teha koos.»

Need Tauraite mõtted mulle meeldivad. Ma tahan neid uskuda.

«КОНЕЦ». See sõna oli lapsepõlves tugeva tähendusega, sest kui film või multikas lõppes, siis tuli terve igaviku oodata, millal taas saab midagi erilist, ja alati oli oht, et tuleb «Klaasikillumäng»... Sellist lõpu tunnet polnud ma vist kogenud viimased kolmkümmend aastat, aga kolmapäeval, NO99 viimase etenduse lõppedes nägin taas sõna «КОНЕЦ», ehkki seda polnud kuhugi kirjutatud. Vahel lõikab nähtamatu kiri kõige valusamalt südamesse.