Ma ei tea, kas oleks saanud minna teisiti, kas ajalugu oleks saanud muuta meie või nemad, aga praegu on fakt, et teatrist NO99 tuleb rääkida minevikus. Surnud, nentis Tiit Ojasoo viimase etenduse eel. Ta ei olnud õnnelik, aga ta püüdis olla tugev, nagu ka kõik teised NO99 inimesed.
See, mis teatriga NO99 juhtus, on korraga ime ja katastroof. Ime oli see, et see üldse olemas oli. Meil oli midagi, mida me tegelikult ei osanud hinnata. NO99 oli liiga teistsugune. Andres Noormets kirjutas 14 aastat tagasi kommentaari, et Tiina olla on ohtlik, sest varem või hiljem tembeldame ta libahundiks. Noormets võrdles äsja sündinud teatrit Tiinaga, ja nüüd olemegi NO99 libahundina eemale peletanud, ära tapnud.
Jah, nad olid ise ka süüdi. See kamp pole lihtne, tean seda vägagi hästi. Ja tegelikult pole praegu vahet, kes on süüdi või ole, sest maailmas pole ju miski nii mustvalge. NO99 lõpp oli ette määratud; et see juhtus nüüd, see oli mitme asja kokkujuhtumine.
NO99 oli tähtis teater. Sest see teater oli huvitav, sütitav, vaieldav, ärritav, aga täpne. Kas me räägiks lõppevast aastast kui Harvesteri aastast, kui 24.veebruari etenduses poleks nad metsamasinat sümbolina kasutanud? Vaevalt. Semper ja Ojasoo võisid teha ärritavat kunsti, aga nende teostest said meie kultuuri tüvitekstid.