Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Vahetult enne jõule käis Arter külas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopil Urmas Viilmal ja tema perel. Sedapuhku rääksime vähem kirikust ja religioonist ning rohkem temast endast ja usust. Usk võib kõrvalseisjale näida irreaalsena, ent see ongi ju usk. Ning kui anda Jumalale ruumi tegutsemiseks, siis saadab ta korda imesid.

Kõige agaramalt tuiskab selles kodus tulijatele vastu papilloni tõugu üliaktiivne koerake Hugo. Ta on nii seltskondlik, et kui oskaks rääkida, siis annaks ise intervjuu. Arteri toimetus on teinud tavatu sammu: samal ajal, kui mina räägin peapiiskopiga usust, perest ja jõuludest, valmistab tema abikaasa ette jõululauda meie toidurubriigi tarbeks (loe ka lk....)

Paavsti sügisese visiidiga hakkasid inimesed institutsionaalset religiooni jälle tähele panema. Viilma muigab, et kohati näisid inimesed arvavat, et paavst toob jõulud ja tema varastab need ära. Nii see siiski pole ja oikumeeniline rikkus mahub luterlikku õpetusse.

Isikliku kogemuse järgi teab aga Urmas Viilma väga hästi, et inimene plaanib, kuid Jumal juhib, ja selle eest tuleb tänulik olla.

Kas teie hing sai haiget ka, kui rahvas tormas paavsti vaatama, nagu oleks saabunud rokkstaar?

Vastupidi. See oli suur sündmus kogu Eesti kristlaskonnale. Ja ka kogu Eestile. Isegi jõuluajal ei käsitleta usuteemasid nii intensiivselt kui vahetult enne paavsti tulekut.

Ent käsitluste pealiskaudsus tekitas minus aeg-ajalt küsimusi. Vaadati persooni ja see on loomulik, sest paavst Franciscus on väga soe inimene. Ent alati ei nähtud, et kirikul, mida ta esindab, on endiselt oma doktriinid, õpetused ja ka omad probleemid.

Märkasin, et võrreldi näiteks paavsti persooni luteri kiriku õpetuslike alustega. Nii tunduski paavst olevat see, kes toob jõulud, ja mina EELK kurja esindajana olen see Grinch, kes varastab jõulud. Võrreldi võrreldamatuid. Kui oleks võrreldud katoliku kiriku õpetuslikke põhimõtteid näiteks luteri kiriku põhimõtetega, siis oleksid tulemused olnud teised.

Aga iseenesest oli tegemist suurepärase visiidiga, eriti kui me mõtleme kirikute lähenemise kontekstis. Eelmise paavstiga oleks see ilmselt võimatu olnud. Luterliku maailmaliidu asepresidendina olen kursis, kui kaugele on jõutud. 2016. aastal pidasid Rootsis Lundi kirikus ühispalvuse paavst ja luterliku maailmaliidu esindajad. Midagi sellist poleks varem osatud isegi mitte ette kujutada.

Mulle tundub, et kirikute lähenemises on probleem ikka pigem katoliiklaste poole peal.

Mida suurem on organisatsioon, seda raskem on kiireid muudatusi läbi viia. Kuulen vahel isegi, et luterlik kirik võiks tulla nüüdisaega ja seda ja teist ja kolmandat. Jääb mulje, nagu oleks see ainult otsustamise küsimus. Et täna hommikul mina, peapiiskop, ärkan üles ja mõtlen, et nüüd teeme nii. Aga arutelu põhimõtete üle võtab aastaid. See tähendab tööd komisjonides, teoloogilisi vaidlusi kuni kirikuparlamendi hääletamiseni. Ning sama asi on katoliku kirikus ka.

Mulle tundub, et mõned luteri vaimulikud lähenevad küll pikkade sammudega katoliiklusele. Mõni laseb end isaks hüüda, mõnes kirikus austatakse tabernaaklit ja peetakse missasid. Kas Martin Luther raiskas ainult naela ära?

Te eespool oma küsimuses just viitasite, et kirikute koostöö on justkui rohkem katoliiklaste, mitte luterlaste probleem. Ma pole kindel, kas selline üldistus on adekvaatne.

Luterluse olemusse kuulub oikumeeniline koostöö. Üks meie põhimõtteid on leida ühisosa teiste juures. See ei puuduta ainult katoliiklust, see puudutab ka teisi protestantlikke kirikuid. Loomulikult jääb osa asju silma. Teie tõite näited katoliku suunast. Meil on ka teisesuunalisi näiteid, kus nädalasisesed jumalateenistused ei erine kuigivõrd mõne vabakoguduse kogunemisest.

Oikumeeniline rikkus mahub luterliku õpetuse sisse ära. Ja veel. Meil on kirikus arvamus- ja vagaduslaadide vabadus.

Aga kus on vabaduse piirid? Kas olete näinud mõne õpetaja praktikas ka midagi sellist, mille kohta te ütlete, et ei-ei-ei, see küll ei lähe?

Vabaduse piirid on meie õpetuses, aga õpetuse alused – piibel ja usutunnistuskirjad – on tõlgendatavad. Küsimus on selles, kust võetakse tugi tõlgendusele. Mõned võtavad selle vanakiriklikust traditsioonist – katoliiklusest või õigeusust –, mõned tänapäeva liberaalsest teoloogiast.

Võtame näiteks suhtumise Maarjasse. Meie kirikus on vaimulikke, kes kasutavad roosipärga ja loevad Maarja palveid. Tegemist on teatud vaimuliku praktikaga. Ent kui roosipärjast ja keskendumisest Maarjale peaks saama pühapäevasest luterlikust peajumalateenistusest olulisem tegevus, siis oleks tegemist üle piiri minekuga.

Meil on ka näiteid, kus koguduse ruumides koguneb koguduse initsiatiivil joogatrenn. Kui ma võtan puhtalt selle järgi, kust jooga pärit on ja millist vaimsust ta esindab, siis ma ütleksin, et see läheb üle piiri. Aga kui jooga on vaid füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemise laad, mis ei levita oma vaimset sisu, toimub nädala sees, vabatahtlikult, ega ole põhitegevus, siis on see lihtsalt üks trenn.

Need on hallid tsoonid, aga hallid tsoonid on ka praktilises elus. Kas teoloogi haridusega vaimulik peab maapastoraadis muru niitma ja korstent pühkima? Miks peavad vaimulikud iga päev tegelema kirikute restaureerimise küsimustega, kuigi see pole teoloogilise praktika osa? Elu lihtsalt on selline.