Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/12/21/11671641t1hc4bd.jpg)
Eesti iseseisvus on kindlustatud alles siis, kui teda on kandmas meie rahva iseseisvusetung ja vabaduse-armastus, mis on kui tuli tuha all aastasadasid võõra võimu päevil edasi hõõgunud, kirjutas ajakirjanik ja riigimees Jaan Tõnisson 1938. aastal ajakirjas Tänapäev.
Ei ole meil vaja kõnelda rahvast ja maa-alast kui riikluse vajalikkudest alustest. See on iseenesestmõistetav. Otsustava tähtsusega on aga ühtlasi muud vastavad eeldused rahva majanduslikust
iseseisvusest kuni vajaliku kultuuritasemeni.
Ilma sarnaste vajalikkude eeldusteta ei saa tekkida iseseisev riiklus.
Et aga rahvas võiks püsida iseseisvana keset rahvusvaheliste vastuolude keeriseid, hoolimata siseelu majanduslikkude, sotsiaalsete, kultuuriliste ja tõuliste huvide pingest, selleks läheb peale latentsete eelduste vaja veel aktiivseid tegureid iseseisva riikluse kaitseks. Nii on ka selge, et Eesti iseseisvus on kindlustatud alles siis, kui teda on kandmas meie rahva iseseisvusetung ja vabaduse-armastus, mis on kui tuli tuha all aastasadasid võõra võimu päevil edasi hõõgunud. Seda kinnitab meie vabadusevõitlus. Esimesel võimalusel haaras meie rahvas julgelt riikliku iseseisvuse kui rahvaste kõrgema ideaali järele.
Tõsine võitlustahe vabaduse ja iseseisvuse eest peab täitma rahva hinge ta hädaohu silmapilgul, et mitte alla vanduda, vaid isegi saatuslikkudel katsumistel südikalt vastu astuda.
Vajadus ja vaimsus; sõna ja tegu, – kõik muu on kurjast. Kõik kaunid targutused ilma südika pealehakkamiseta võivad muutuda vabaduse hauakaevajateks.
Võitlusvalmsus peab rahva hinges pakitsema igaks juhuks, et vajaduse korral asuda tegevusse, - tulgu oht väljast või seestpoolt. Siin ei ole tegemist põhimõtteliste arutluste ja teoreetiliste kaalutlustega, vaid jõuliste teguritega. Vajadus ja vaimsus; sõna ja tegu, - kõik muu on kurjast. Kõik kaunid targutused ilma südika pealehakkamiseta võivad muutuda vabaduse hauakaevajateks.
Meie võitlustahe ja võitlusvalmsus välise ja sisemise rahvavabaduse kaitseks nõuab aga alatist harjutamist, püsivat treeningut. Muidu vaibub tahe võitluseks ja läheb loiuks valmismeel oma rahvuslikkude ideaalide kaitsmiseks.
Ei tule alahinnata rahva tegutahte teritamist spordi ja kehakarastuse teel. Rahvusriiklik selgitus ja õhutus omandab rahvusliku tuleviku kindlustamise seisukohalt tähtsuse, kui see ei piirdu mitte ainult kõmisevate lööklausete ja välise paraaditsemisega. Hingeelulisi mõjureid rahva poliitilise kasvatuse süvendamiseks tuleb tõsidusega tööle rakendada.
Ometi ei vii kõik harjutused mitte veel võitlusvalmsusele iseseisvuse ja vabaduse kaitseks, kui nad jäävad ainult sportlikkudeks harrastusteks ja pühapäevaseks vaatemänguks. Püüetel ja tegudel peab olema tõsi taga. Alles siis nad haaravad inimest hingepõhjani, tõmbavad tahte pingule ja tiivustavad julgetele tegudele.
Ilma julguseta ja vahvuseta aga ei saa olla kaitset ega kindlustust iseseisvusel ja vabadusel. Siin on otsustava tähtsusega igapäevane võitlus õiguse eest. Pealiskaudne targutus näeb selles ainult jonnakust ja põikpäisust, kui talumees protsessib elupäevad kas või vaesustumiseni mõne jalatäie maa pärast või piirikivi mõne tolli teisale nihutamise vastu. Nii mõnigi tartlastest naeris pilkavalt, kui vana Teimann Kivi tänavalt oma naabriga üle 40 aasta protsessis mõne tolli pindala pärast, mille võrra naabri maja pidi üle tema piiri ulatuma.
Kus kodanikud ikka väljas on oma poliitiliste õiguste ja vabaduste eest, seal hoiduvad vaol ülemad võimupidajad ja alamad võimuteostajad, mis kõige paremini kindlustab üldise rahvavabaduse.
Nagu Ihering oma kuulsas „Võitluses õiguse pärast“ näitab, on aga piiritülides lihtsate talumeeste või ka rahvaste ja riikide vahel tegemist sügava hingeelulise õiguskultuurilise nähtusega. Võideldes õiguse pärast pingutavad üksikisendid ja terved rahvad oma tahet ja võimet võitluseks oma õiguste, vabaduse ja iseseisvuse pärast.
Tammsaare „Tõde ja õigus“ peaks meie põlvel vaate juhtima ka riikliku iseseisvuse ja rahvavabaduse põhiküsimustele.
Kus kodanikud ikka väljas on oma poliitiliste õiguste ja vabaduste eest, seal hoiduvad vaol ülemad võimupidajad ja alamad võimuteostajad, mis kõige paremini kindlustab üldise rahvavabaduse.
Ühtlasi kasvab aga seal rahva valmisolek oma riikliku julgeoleku ja riikliku iseseisvuse kaitseks.
„R ütli“-liidu loojad olid lihtsad talumehed, aga nad rajasid Willem Telliga aluse Šveitsi rahva vabadusele ja iseseisvusele, mis on püsinud aastasadasid keset rahvusvaheliste huvide pinget ja vastuolu tänapäevani, sest nad olid tiivustatud vabaduse-armastusest ja võitlustahtest rahva vabaduse eest.
Artikkel ilmus ajakirjas Tänapäev (1938, nr 2, lk 34).