Jaan Tõnissoni kuju. Autor skulptor Mati Karmin.

FOTO: Madis Sinivee

Demokraatia ei tähenda seda, et igaüks oleks teisega täiesti sarnane, vaid seda, et keegi ei oleks soodustatud teiste ees. Kõik olgu seaduste ees üheõiguslikud.“ Nii lihtne oli Jaan Tõnissoni demokraatia 1938. aastal.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tõnissonile olidki paljud asjad lihtsad ja selged. Haridust oli vaja, et eestlane oleks kultuurrahvana võrdne ja täieõiguslik maailma rahvaste peres. Ühistegevust oli vaja, sest selle najal ja toel sai tekkida eestlaste majanduslik võimekus, kasvada solidaarsus ja oskus üksteisega arvestada. Seltsielu pidi õpetama koostööd, looma pinda mõistmiseks ja aruteluks. Kirjandus, muusika, näitekunst harisid esteetilist maitset ja õpetasid saama paremaks inimeseks.

Karskus, kõlbelisus ja töökus kasvatasid vaimu ja füüsist, et inimlike väärtuste najal elu edasi kanda. Ja et kõik see toimuks, polnud vaja muud kui ideed, usku ja tööd. Asjaolul, et raha polnud või et tegijaid oli vähe ja et kõik tuli algusest peale kild killu haaval kokku kanda, oli vähe tähtsust. Pidi sündima Eesti rahvuslik isiksus ja rahvuslik ühiskond. 20. sajandi alguskümnendil need sündisidki ja said kümmekond aastat hiljem aluseks Eesti omariiklusele.