Jaan Tõnisson 150. Krista Aru: vaim on, mis teeb elavaks

Jaan Tõnissoni kuju. Autor skulptor Mati Karmin. Foto: Madis Sinivee

Demokraatia ei tähenda seda, et igaüks oleks teisega täiesti sarnane, vaid seda, et keegi ei oleks soodustatud teiste ees. Kõik olgu seaduste ees üheõiguslikud.“ Nii lihtne oli Jaan Tõnissoni demokraatia 1938. aastal.

Tõnissonile olidki paljud asjad lihtsad ja selged. Haridust oli vaja, et eestlane oleks kultuurrahvana võrdne ja täieõiguslik maailma rahvaste peres. Ühistegevust oli vaja, sest selle najal ja toel sai tekkida eestlaste majanduslik võimekus, kasvada solidaarsus ja oskus üksteisega arvestada. Seltsielu pidi õpetama koostööd, looma pinda mõistmiseks ja aruteluks. Kirjandus, muusika, näitekunst harisid esteetilist maitset ja õpetasid saama paremaks inimeseks.

Karskus, kõlbelisus ja töökus kasvatasid vaimu ja füüsist, et inimlike väärtuste najal elu edasi kanda. Ja et kõik see toimuks, polnud vaja muud kui ideed, usku ja tööd. Asjaolul, et raha polnud või et tegijaid oli vähe ja et kõik tuli algusest peale kild killu haaval kokku kanda, oli vähe tähtsust. Pidi sündima Eesti rahvuslik isiksus ja rahvuslik ühiskond. 20. sajandi alguskümnendil need sündisidki ja said kümmekond aastat hiljem aluseks Eesti omariiklusele.

Tõnisson oli püstipäine ja sirgeselgne inimene, kes ei teinud kompromisse ega kokkuleppeid väärtuste ja aadetega. Nende nimel läks ta pikemalt mõtlemata võitlusesse, hoolimata vastase ametipostist, rahvusest või rahast. Teda ei saanud meelitada ega ära osta, küll võis aga osavalt petta, sest ta uskus inimesi. Olles ise keerutamata otsekohene, eeldas ta seda teisteltki ja pidi sageli nõutult käsi laiutama, kui kunagine ustav teekaaslane tema kõrvalt lahkus. Kas ta tegi vahel oma sõpradele ja kaaslastele ülekohut? Kindlasti tegi, sest ta oli mitmes vallas „ohakakitkuja“ ja see ei olnud sugugi armas amet, see sundinud vahel ettevaatamatultki hoope jagama nii vasemale kui ka paremale, tunnistas Tõnisson ka ise Vanemuises oma 70. sünnipäeva õhtu tänusõnas.

Tõnisson kandis edasi vaimu, mida muhedalt ja sõbralikult oli levitanud Johann Voldemar Jannsen, millele oli jõudu andnud Carl Robert Jakobson ja mille oli kõigutamatult sõnastanud Jakob Hurt: ka väike rahvas võib olla suur, suur oma vaimult.

Tõnisson jätkas sealt, kus teised olid väsinud. Tema ei kahelnud, et Eesti saab vaimult suureks. Ta oli veendunud, et haridus on rahva elujõu allikas, aga ka ise hakkama saamise eeldus, eneseteostuse võimalus ja enesehinnangu alus. Hariduse ja kultuuri pealt ei tohtinud raha kokku hoida isegi Eesti Vabariigi kõige raskematel aastatel. Juba 1919. aasta detsembris, keset sõjaviletsust ja puudust, tervitas Tõnisson peaministrina eestikeelse Tartu ülikooli avamist.

Kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi mattunud Eestis kaitses ta riigikogus riigieelarve vaidlustel teatreid, muuseume, haridusasutusi ja seltsiliikumist eelarvekärbete eest, kinnitades oma pikkades kõnedes, et kokkuhoid kultuuri ja hariduse vallas pole muud kui rumalus, sest kärbetega tekitatud kaotusi ei ole võimalik korvata mitte kunagi ja mitte mingi raha eest.

Ta elas oma elu avalikult, oli seotud kõigi ja kõigega ning temast ei saanud keegi mööda ega ümber. Loomulikult ei meeldinud see kõigile ja seepärast võis teda ühtaegu nimetada nii tagurlaseks kui ka ruttajaks, Nuustaku hertsogiks kui ka Koodi-Jaaniks.

Jaan Tõnisson oli igas mõttes suur ja silmapaistev. Tema torukübar paistis üle rahvamassi Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näituseplatsil ja ta oli väärikas Eesti riigivanemana Rootsi kuningatõllas 1928. aastal. Ta elas oma elu avalikult, oli seotud kõigi ja kõigega ning temast ei saanud keegi mööda ega ümber. Loomulikult ei meeldinud see kõigile ja seepärast võis teda ühtaegu nimetada nii tagurlaseks kui ka ruttajaks, Nuustaku hertsogiks kui ka Koodi-Jaaniks.

Enamlased loopisid teda kividega 1905. aastal ja saatsid ta maalt välja 1917. aastal, eestlased põletasid rõõmust lauldes tema ajalehte Postimees, kui ta oli 1933. aasta suvel riigivanemana Eesti majanduselu tervendamiseks devalveerinud Eesti krooni. Temast sai kirjutada pilkesalme ja joonistada karikatuure, sest ta oli elav inimene, töökas ja väsimatu. Kuid just sellist Tõnissoni oli Eestil vaja. Ja muidugi koos oma ajalehega Postimees.

Tõnissoni Postimees polnud mitte ainult uudiste või õpetuste-soovituste jagaja. See ajaleht koos oma eri- ja kaasannetega oli rahva elu kandja ja suunaja: kõik, mis Tartu elus sündis, algas Postimehest ja levis selle vahendusel üle Eesti.

Lehe mõtted ei pruukinudki alati olla need kõige teravamad ja õigemad, kuid neis oli see vaim, mis ühendas, kosutas ja kohustas ning andis jõudu. Selle vastu ei saanudki teisiti, kui et see leht tuli 1935. aastal usutava ettekäändega – abi majanduslike raskuste puhul – valitsuse kontrollile allutada ja Tõnisson ajalehest eemaldada.

Postimehe ja Tõnissoni lugu on eraldi üks pikk ja põnev lugu ja selliseid lugusid Tõnissonist võib jutustada palju. Võib rääkida Tõnissonist ja tema rahvuslikust raudteest, Tõnissonist kui turba- ja põlevkivitööstuse arendajast, Tõnissonist kui karskustegelasest, Tõnissonist kui erakonnajuhist ja Tõnissonist välispoliitikuna, Tõnissonist õunaaia arendajana jne.

Nendel lugudel pole lõppu ja need kuus, mis ilmusid Tartu Postimehes, on vaid väike meeldetuletus, et meiegi ei unustaks Tõnissoni veendumust, et vaim on, mis teeb elavaks, kuid idee ehk aade viib edasi.

Krista Aru kuuest artiklist koosnev sari „Tõnisson 150“, ilmunud Tartu Postimehes, on loetav Postimehe veebiväljaandest.