Sirbis sel reedel: aasta kokkuvõte

Sirbis 21. detsembril:

Sirp 21.12 Foto: Sirp

Heili Sepp, «Sisemise rahu nimel, mõtte ja tahtega eesti kultuuri juures. Läbi aegade»

Olin olnud kohtunik napilt kuu, kui saabus emakeelepäev. Arutamisele oli määratud lihtne väike asi – tasumata rahatrahvi asendamine arestiga. Tavaliselt kulgevad need ladusalt nagu konveieril. Aga just sel päeval oli minu vastas inimene, kes ei olnud konveieritest huvitatud. Kohe, kui talle sõna andsin, tähendas ta rahulolematult, et sai menetlusdokumendid talle arusaamatus keeles. Tundsin huvi, milline salapärane keel see siis võiks olla. Tema vastu: «Arvan, et see on eesti keel. Ma ei valda eesti keelt.» Minu tähelepanekule, et eesti keel on Eesti riigikeel, vastas ta teatava loogikaga, et kuna dokument on esitatud talle tundmatus riigikeeles, ei saa ta seda läbi lugeda, analüüsida ega esitada kaitset. Kuidas on sel juhul kaitstud tema õigused, sest meil on ju venekeelne regioon, küsis ta. Tema meelest kasutatakse niimoodi keelt rahva vastu. Sellest kujunes pikem ja huvitavam istung kui seda tüüpi istungid tavaliselt. Tõrksast algusest hoolimata läksime lõpuks lahku üllatavas teineteisemõistmises.

Valle-Sten Maiste, Lea Larin, «Eetiline enesehävitus kuulub viimaste aastate eesti ajakirjanduse olemusse»

Tiit Hennoste, Tarmo Jüristo ja Mikael Raihhelgauz tõdevad, et kui meedia järjepidevalt saeb ärilistel põhjustel iseseisvuse ja ajakirjandusliku professionalismi oksa, siis ajapikku läheb aina raskemaks sellel istuda.

Omakeelne ajakirjandus, eriti väikeses riigis, on üldine (avalik) hüve. Kuid need ajad on jäädavalt möödas, kui ajakirjandusväljaanded konkureerisid pelgalt omavahel või ka näiteks Viru keskusega tarbija aja pärast. Meediapilt on märksa kirjum, Eestiski on tekkinud arvestatava järgijaskonnaga alternatiivmeediakanalid ning üleilmselt on meedia tarbimine mitmesuguste ühismeediaplatvormide tõttu teisenenud. Eesti erakätes ajakirjanduses on uudse tendentsina hakanud väljenduma ühe suure meediagrupi väljaannete selge ideoloogiline kallutatus, näiteks igapäevased nn teemaküljed, sisult pigem propagandaküljed. Järjest sagedamini tuleb ette, et ajakirjandus mitte ei tõstata probleeme, vaid tekitab neid, küttes üles (asjatut) paanikat – seda tajuvad ajakirjanikud isegi.

Ülo Mattheus, «Kas Kalevipoeg oli rassist? Lugu poliitkorrektsusest, rahvuslusest ja Eesti kaitsetahtest»

Eesti on tuulte tallatud maa ajaloo risteedel, mille osaks on olnud pidevad sõjad, hävitustöö ja vägivald. Selle paratamatuks tulemuseks on olnud umbusk kõige selle suhtes, mis võib Eesti püsimist ohustada, olgu selleks idanaaber või ränderaamistik. Kes seda umbusku täpselt kannab? On see vanem või noorem, konservatiivsem või liberaalsem, eesti- või muukeelne elanikkond? Selle piiri võib ju tõmmata, kuid päris sirgelt see ei kulge. Kui vaadata, kes esindavad seda hoiakut poliitikuist, siis on nende hulgas nii noori kui ka vanu. Muutus pole mitte niivõrd põlvkondlik, kuivõrd väärtushinnanguline: rahvuslik kapseldumine versus avatud maailm.

Tauno Vahter, «Kuidas liigub kultuuriäri raha?»

Eesti kultuuriäris on raha hakanud levima uutmoodi ning on näha ülekuumenemise märke. Ajalehekontsern võib hakata filme tegema ja telekanal teatrietendust või raamatuid.

Ajalehed korraldavad kontserte ja teatrietendusi ning asutavad raadio, filmide näitaja hakkab ise filme tegema, raamatupoed hakkavad kirjastama ja kirjastused raamatupoode asutama, rida firmasid ehitab üksteise võidu uusi kinosid. Kõik see kinnitab, et kultuurivaldkondade äriline pool on suures muutumises, raha liigub uusi kanaleid pidi ning tihenevas konkurentsis on kõigil pakkujatel raske leida piisavalt palju huvilisi.

Maria Mölder, «Arvo Pärdi ja pominaräpi aasta»

Helena Tulve: «Arvo Pärdi keskuse avamine on kindlasti üks neist sündmustest, mille tegelik tähendus meile alles avaneb.»

Muusika-aasta 2018 on olnud nõnda kirju, et kokkuvõtete tegemine näib võimatu. Muusikapreemiate laureaadid panid siiski mõned tähtsamad muljed kirja. Oodatud olid nii kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali kui ka Eesti muusikanõukogu muusikapreemia laureaatide mõtisklused ning õnneks leidis neist suurem osa jõulueelses tuhinas ka aega mõnele küsimusele vastata. Aasta suurimate õnnestumiste ja elamuste üle arutlevad pianistid Mihkel Poll ja Diana Liiv, kitarrist Jaak Sooäär, kammerkoori Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärav, heliloojad Jüri Reinvere ja Helena Tulve ning kriitik Alvar Loog.

Karin Paulus, «Disainitud rahuldus»

2018. aasta ehituskunst kutsub vanglasse, kohtusse, palverännakule. Disainlahendusena valminud keskkond jätab nuditud mulje ja liiga vähe ruumi vabale loovusele.

Rammu kogunud riiki palistab tänavugi ääretult rikkalik kogum mitmesuguseid hooneid. Valmis on saanud uued koolimajad, kohtuhoone, vangla, muuseumid, keskväljakud, memoriaal, arvukalt kauplusi jm. Meie oma tegijate suurepärastest taiestest hoolimata on rahvusvaheliselt kõige enam pilku püüdnud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, kus gastroleerinud hispaania arhitektidest abielupaar Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano koos kultusheliloojaga tekitas keskmisest suurema elevuse. Elusügisel saadud teemapargi – siin ei ole suurt erinevust Lottemaast –, majamuuseumi ja kontserdisaali hübriid kesk metsa kui kehva kübaraga pilvik (katuse alla kõndima hästi ei mahu), sees aga looklev ruum, mida õhutavad siseõued, kus ühes on ka metafüüsiliselt mõjuv kabel. Interjöör oma puidususe ja värviliste täppidena lisatud toolide, katkematu ruumi, maast laeni klaaside tõttu tajutava looduse puudutusega on aga vägagi veenev.

Triin Talk, «Uus muinsuskaitseseadus – parem kui varem»

Neil, kes ameti värskelt maha pannud, on ikka kombeks vilet puhuda ja tuua päevavalgele süsteemi varjukülgi. Muinsuskaitseametist lahkununa on minulgi paljastada üks vähe teada saladus: uus muinsuskaitseseadus toob päriselt kaasa omanikele soodsad muutused. Olles töötanud olemasoleva seaduse alusel ning osalenud ka uue seaduseelnõu väljatöötamisel, üritan selgitada, millised muudatused on plaanis. Artikkel põhineb muinsuskaitseseaduse eelnõul, mille leiab valitsuse eelnõude infosüsteemist. Enne kehtestamist võib see muidugi poliitikute käes veel üksjagu muutuda. Loomulikult ei saa siin käsitleda kõiki paragrahve. Seetõttu keskendun teemadele, mille kohta on ajakirjanduses kõlanud kõige teravamat või ebaõiglasemat kriitikat.

Tambet Kaugema, «Leinameeleoluks pole põhjust»

Kriitik Meelis Oidsalu: «Teatri vohada laskmine on teadlik kultuuripoliitiline otsus ja ma usun, et ükskord hakkab see meid tagumikust näpistama.»

2018. aastal tehtud teatrile tagasi vaadates hakkab silma, et lava- ja valguskunstnikud on üha rohkem esil, kinnitab teatrikriitik Meelis Oidsalu: «Loodan, et visuaalkunstnikud haaravad teatris üha rohkem autoripositsiooni, teater on ruumiline ja pildiline meedium ning visuaalsus hakkab üha enam domineerima.»

Lauri Laanisto, «Teadlased ärkasid suveunest ja on kole näljased»

Argipäeva heitlused prokrastineerimise frondil aitas mul lõppeval aastal võita Donald Trump. Temaga seotud uudiste kõrval kahvatus kogu muu meediapilt niivõrd, et minetasin võime ja tahtmise neid vooge jälgida. Kui miski silma jäigi, ei pakkunud see üldjuhul midagi uut. Hämmastavalt järjekindlat ja juba ammu ära tüüdanud üksluisust kohtasin eriti teaduse ja kõrghariduse uudiste nišis, millel ma oma töö pärast järjekindlalt silma peal püüan hoida. Novembris oli näiteks järjekordne ETAGi korraldatud konverents teaduse rahastuse teemal. Samad näod, samad jutud. Ja üksainus järeldus, milleni alati jõutakse – pikaajaline alarahastus. Teadust tehakse meil väga head, aga raha antakse selleks häbiväärselt vähe.

Sandra Jõgeva, «Kiire aja alamakstud kunst»

Üks viimaseid kunstinäitusi, mida külastasin, on Ingel Vaikla «Sinust on saanud see ruum» EKKMis. Ruumiinstallatsioonist ja videotest koosnev poeetiline mõtisklus arhitektuuri olemuse üle tõi mulle kaasa ootamatu mõtte. Nimelt, et praegu on näitust vaadates raske öelda, kui vana on kunstnik. Kahekümnendates Ingel Vaikla asemel oleks võinud selle väljapaneku autor olla ka kümneid ja kümneid aastaid vanem. Tema kasutatud võte, filmi/video vahenditega loo jutustamine kolme ekraani abil, on tuttav juba 1960ndate ja 1970ndate filmikunstist ja saavutas kunstis populaarsuse umbes kakskümmend aastat tagasi. Sellega sai kuulsaks soomlanna Eija-Liisa Ahtila, Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni kuulub Kristin Kalamehe EKA magistritöö «Igavene tuli» 2002. aastast, kus on samuti seda võtet kasutatud. Aga ei ole asi kindlasti mitte tehniliste võtete eelistamises, vaid suhtumises või mõtlemises, mille puhul on raske põlvkondlikke erinevusi esile tuua, lugemata näituse seinatekstist välja kunstniku vanust.

Jaan Elken, «Kildkondlikkus, ettevaatlikkus, aga ka palju kunstielamusi»

Eesti filmitegijad on tihedas rahvusvahelises konkurentsis arusaamisele jõudnud, et Eesti ajalugu ja selle dramaatika kõnetab teisigi. Kujutavas kunstis üritatakse aga väliskuraatorit püüda nii-öelda võõraste sulgedega. Lõppev aasta on mõnes mõttes üldisemalt leinalise tähendusega: NO99 kadumine ehk enneaegne nullijooksmine ja ühtlasi eesti noorema põlve teatripubliku reetlik käitumine teeb kurvaks. Meie kultuuris ei ole üleliia palju ekspordikvaliteeti, millel on potentsiaali laias maailmas endale päriselt nime teha. Kui ajalise ja isiksusekeskse kultuurinähtuse puhul, nagu seda on teatrikunst, see NO99 puhul tekkis, oleks kõigi püha kohus loomingulist kollektiivi hoida.

Kaarel Tarand, «Nii nad tapsidki meie raamatukogu!»

Linna tervise hindamiseks piisab kraanade kokkulugemisest tema panoraamis. Kinnisvarafirmad ja konsultandid avaldavad regulaarselt kraanaülevaateid maailma linnade kohta ja indikaatorisiseses jaotuses on loomulikult tähtis, kas kraana tellijaks on avalik või erasektor, kas ehitatakse elamuid ja vabrikuid või «riigimaju» ja avalikke hooneid, sh kultuurihooneid. Eesti kultuurivaldkonnas on kraanad iseseisvuse aastakümnetel jagunenud ebaühtlaselt. Igaüks oskab nimetada sel sajandil kerkinud uhkeid teatri- ja kontserdimaju ning loomulikult muuseume. Raamatukogudega on seis sootuks sandim. Uue raamatukogu on saanud tehnikaülikool Tallinnas ja uuenduskuuri läbis ka Tartu ülikooli oma. See viimane oli juba üsna visisev värk.

Aveliina Helm, «Head maastikud»

Jagaks selle maakera õige ära? Las loodus olla omaette, inimestel aga on oma piirkonnad, kus tegutsetakse ning kus teiste liikide säilimise või keskkonnakaitse peale eriti mõtlema ei pea. Tundub ehk radikaalne, aga tegu on arutamist väärt ideega, eriti kui seda loodusele jäävat maad oleks tõesti omajagu. Asjal oleks jumet, kui loodusele jääv osa oleks vähemalt pool kogu maakerast ning see kataks enam-vähem võrdselt kõiki alasid igas kliimavööndis ning igasuguste keskkonnatingimustega, mitte vaid kuivi, külmi, märgi ja väga mägiseid piirkondi. Ülejäänud poolel möllab siis inimene, püstitab linnu ja asfalteerib kogu pinna, kus toiduaineid või puitu ei toodeta. Nali naljaks, aga debatt, kas loodus ja inimene peaksid maad jagama või peaks inimese kasutatava ning looduse tarbeks oleva maa omavahel põhimõtteliselt eraldama (land sharing vs sparing), on olnud üks tulisemaid arutelusid looduskaitse ja maastikukasutuse põhimõtete kujundamisel.

Arvustamisel

Bruno Möldri, Roomet Jakapi, Marek Voldi «Sissejuhatus filosoofiasse»

kogumik «Eesti novell 2018» ja Rein Põdra «Maailm on imeline»

mängufilm «Suspiria»

Ugala «Meistrite liiga“ ja Rakvere teatri „Paunvere poiste igavene kevade»

Raul Meele näitus «Grand Concert» ning Maarin Ektermanni ja Mary-Ann Talvistu kureeritud «EV 100“ kunstiprogrammi projekt „Kunstnikud kogudes»

festival «Jõulujazz» ja Eesti interpreetide konkurss puhkpillidele

Järgmine Sirp ilmub 11. jaanuaril.