Juhtkiri: milline peaks olema tippametnik? (4)
20. detsember 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhtimisstiile on väga erinevaid, laias laastus pooldavad ühed aga karmi kätt ja teised tahavad käskija asemel näha pigem suunajat ja motiveerijat. Viimane lähenemine on tänapäeval ka järjest levinum. Ei saa öelda, et üks või teine juhtimisstiil oleks õige või vale, tähtis on, et suuremale osale töötajatest see lihtsalt sobiks.
Postimees on nii varem kui ka viimastel päevadel kirjutanud sellest, kuidas haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Tea Varrak on oma juhtimisstiili tõttu kriitika alla sattunud. Mullu vahetus selles ministeeriumis ligi kolmandik kahesajast töötajast ning lahkumise põhjusena viidatakse just kantsler Tea Varrakule. Endiste töötajate sõnul iseloomustavad ministeeriumi tööõhkkonda pinged, ebakindlus ja inimeste solgutamine. Ka pidevad muudatused pole paljude sõnul piisavalt põhjendatud.
Varraku juhtimisel on tehtud haridusministeeriumis hulk ümberkorraldusi: vähendatud ametnike arvu, liidetud osakondi, osa neist kolitud Tartust Tallinna. Haridusministeeriumis oligi ilmselt vaja teha muudatusi. Ent mida kõrgemal ametipositsioonil juht on, seda rohkem peaks ta arvestama sellega, mida ja kuidas ta teeb ja ütleb. Ka juhtidele kehtivad inimlikud reeglid.
Varraku sõnul on tema tööstiil konkreetne. Paar päeva tagasi enne ametist lahkumist ütles ta: «Ma olen täna saanud hästi palju sõnumeid organisatsioonide juhtidelt, kes mind aastaid tunnevad, kes on soovinud mulle jõudu ja öelnud, et sellist otsekohesust ja töö tõsiselt võtmist ongi avalikku sektorisse vaja.»
Mida kõrgemal ametipositsioonil juht on, seda rohkem peaks ta aga arvestama sellega, mida ja kuidas ta teeb ja ütleb.
Varrak on kahtlemata võimekas juht. Ka teda ametisse nimetades ütles haridus- ja teadusminister Mailis Reps, et Varraku tugevus on just pikaajaline suurte avaliku sektori asutuste juhtimise kogemus. Kui aga ühes ministeeriumis on väga suur kaadri voolavus ja järjepidevad suhtlemisprobleemid, ei saa seda ignoreerida.
Avaliku teenistuse tippjuhtide valikuga tegeleb riigikantselei juures olev komisjon. Klassikaline juhtimisprobleem – efektiivsus versus võime inimestega suhelda – on Eestis laialt levinud. Sellepärast tuleks Varraku loo valguses võib-olla komisjoni töö ehk kogu meie tippametnike atesteerimine ja kinnitamissüsteem üle vaadata ja vajadusel konkursi valikuprotseduurides hindamismeetodeid muuta. Kui inimene määratakse mitmeks aastaks väga vastutusrikkale ametikohale, on ka järelkontroll vajalik.