Vladivostoki pere muljed 1982. aasta ENSVst: kõik on väga puhas ja korrektne. Jah, see pole sul Venemaa (24)
24. detsember 2018, 17:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vladivostokist pärit Rešetnikovide perekond sõitis 21 000 kilomeetrit autoga mööda 1982. aasta Nõukogude Liitu. Nad pidasid reisi ajal päevikut. Venekeelne internetikeskkond Блог Толкователя toob välja katkendeid eriti väärtuslikest sissekandeist, mis kõnelevad kauplustest ja turgudest, toiduainete ja tööstuskaupade hindadest kümnetes Venemaa piirkondades ja seitsmes liiduvabariigis. Ehkki levinud arvamuse kohaselt valitses Nõukogude Liidu lõpuajal toiduainete defitsiit, ei olnud eri piirkondades kõik ühtmoodi.
Vladivostokist pärit Rešetnikovide perekond sõitis 1982. aastal autoga kodulinnast Baltikumi ja tagasi. Nad pidasid reisi ajal päevikut. Eriti väärtuslikud sissekanded kõnelevad kauplustest ja turgudest, toiduainete ja tööstuskaupade hindadest kümnetes Venemaa piirkondades ja seitsmes liiduvabariigis. Ehkki levinud arvamuse kohaselt valitses Nõukogude Liidu lõpuajal toiduainete defitsiit, ei olnud eri piirkondades kõik ühtmoodi. Näiteks Baltikum ja Ukraina paistsid tollal lausa toiduparadiisina: mitut sorti vorsti ja juustu, väga odavad puu- ja juurviljad ning marjad. Volgogradis samal ajal sai liha ja võid talongiga (võid sealjuures 300 grammi inimese kohta).
Kui täpsem olla, siis 1982. aasta juulis-augustis sõitis Rešetnikovide perekond VAZ 2102ga maha ühtekokku 21 303 kilomeetrit (läbides seitset liiduvabariiki) ja kulutades umbes 1800 liitrit bensiini, mis läks maksma üle 700 rubla. Nad on hiljem öelnud, et kirjutasid hinnad üles kohe pärast ostmist ja seal «vigu olla ei saa». Reisi ajal kirjutasid nad täis viis 96 leheküljega kaustikut. Päeviku lühendatud varianti võib näha siin ja siin.
«Toiduainete ja muu kauba poolest oli 1982. aasta meil [Vladivostokis] üleüldise defitsiidi aasta, mil kõigele kehtestati talongid, kauplustes haigutasid tühjad riiulid ja kõikjal olid pikad järjekorrad. Vladivostok oli sellal kinnine linn ning ei Hiinast, Kesk-Aasiast ega Kaukaasiast ei saanud meile midagi tuua, mistõttu Novosibirski ja Tšeljabinski turud ning Baltikumi kauplused kutsusid meis esile tulise vaimustuse,» kirjeldasid rändurid.
Me avaldame alljärgnevalt katkendeid nende reisist mööda Nõukogude Liitu 1982. aasta suvel.
8. juuli. Kasahstan
Tselinograd. Kohe turule. Pirnid 5 rbl/kg (ise kauplesin välja, müüja küsis 6 rubla). Turu ümber kauplused, ostsime piima, keefiri. Liha meile ei jagunud, aga kooperatiivi järjekorras ka seisma ei hakanud. Oli veel mingi väga punane liha, minu meelest hobuseliha, aga seda ma ei julgenud võtta.
9. juuli. Tšeljabinsk
Ja siin see ammu oodatud turg ongi. Kohe vedas – kartulid! Võtame järjekorda, kartuleid müüb üks vanake. Päike kõrvetab halastamatult, varju pugeda pole kuhugi, vanake vaevu jõuab ennast liigutada. Kartul maksab 50 kop/kg. Juulikuu alles, kartul on minevast aastast, värsket veel pole. Seisime 40-50 minutit. Ostsime 8 kg. Oleme väga õnnelikud. Kuni Marina sabas seisis, jooksin kogu turu läbi, väga uhke koht, puha kahhelkivi, leidus nii tööstuskaupa kui ka toiduaineid, riiklikku kaubandust ja eraviisilist. Kõike oli, mida hing ainult oskab ihata: võis käsi pesta ja vett juua, kõik oli väga puhas. Põrandaid pestakse, mitte ainult ei pühita nagu meil.
10. juuli. Ufa
Avarust täis linn, roheline, kaunid hooned, sõbralikud inimesed. Ufas viimaks ostsime õnge, hakkame uhhaad sööma. Tööstuskaupade poolest ei midagi erilist, aga see-eest toidupoes: juustu neli sorti, võid kaks sorti, kohupiima, koort, piima ja veel mingeid piimatooteid. Lihaosakonda ei läinud.
11. juuli. Kuibõšev (Samara)
Ostame jäätist, siin müüakse peaaegu igal pool jäätist kaaluga ja järjekorrad on pikad. Jäätis ise käis kah. Sõitsime mööda linna. Eriti võimsat muljet linn ei jätnud või siis ei sattunud me õigesse kohta. Sõitsime turule, hoone on nagu Novosibirskis, aga valik kesisem ja hinnad tunduvalt kõrgemad.
Täna on pühapäev, tehnohooldused on suletud, aga autol lekib tagasillas õli, tanklas õli ei ole. Sõidame Žiguljovski teele, seal seisavad Kamazid. Issi küsib neilt õli, mehed on vastutulelikud. Me panime üldse tähele, et Kamazi-mehed on väga toredad, alati abistavad, juhendavad. Issi valab õli sisse, talle antakse veel kaasa ka. Ütleme meestele aitäh ja valame neile välja pudeli piiritust – nemad on rahul ja meie ka.
12. juuli. Kuibõševi ja Penza oblast
Sõidame, külad tuhisevad üksteise järel mööda, nimed on neil täitsa tuntud: Arhangelskoje, Tšaadajevka. Hooned külades on üleni maalitud ja nikerdustega, üks kaunim kui teine. Nataša ainult ohhetab, talle nii hirmsasti meeldib. Ühes külas enne Penzat läksime majatarvete poodi (meil on õlile kanistrit vaja). Oh sa! Viit laadi kristallvaase, meil oleks need ühe hetkega ära rabatud.
Sõidame edasi. Trahter Kuldkikas. See asub Penza-Moskva tee ristmikul. Puidust hoone, üleni nikerdusi täis, nagu tareke mõnest muinasjutust. Trahteri juures on puur karudega. Trahter avatakse kikerikii saatel. Läheme sisse, seal on samuti kõik väga kena. Vene ahjud, malmpotid, igal pool nikerdusi. Tammepuust lauad ja toolid. Menüüs leidub mida iganes, aga tegelikult seda ikkagi ei ole, nii et küsime, mida on, ja seda ka tellime. Võtame loomaliha seente ja kartuliga. Tuuakse lauale potikeses, väga maitsev, sööme kõik suure isuga, ehkki oleme alles äsja lõunat söönud. Peale joome kalja, millel pole ka viga. Maksma läks 7 rbl 70 kop, aga nii maitsva toidu eest ei ole kahju.
12. juuli. Rjazani ja Moskva oblast
Sõidame mööda Spasski teeviidast. Siis Rjazani teviidast. Võssokoje küla, 158 kilomeetrit Moskvani. Kogu tee ääres näeb ämbreid kurkidega. See on huvitav, meil selliseid kurgiämbreid ei näe. Mõne juures on ka kaalud. Peame kinni, küsime hinda – ämbritäis kurke maksab 5 rubla, võtame terve ämbri. Kurgid on nagu välja valitud: väikesed, värsked, maitsvad.
Algab Moskva oblast, sõidame läbi Luhhovitsõ linnast. Ühekordsed, aga millised kaunid majad! Peamiselt tellishooned. On ka kahekordseid, mansardkorrusega, juurdeehitusega. Teise korruse aknad on väga kaunilt viimistletud, raamid üleni nikerdatud. Kolomna linn, sõidame üle Oka jõe. Linn on rajatud 1177. aastal, palju kirikuid. Tramm nagu meil. Leiame kohviku, läheme hommikust sööma. Kohvikus müüakse lahtist õlut ja veini. Sööme hommikust. See ei ole muidugi Kuldkikas, aga hommikusöök maksab ka ainult 3 rubla.
22. juuli. Leningrad
Läksime toidupoodi, seal oli juustu, vorsti, seisime ära, ostsime. Neil antakse samuti 1 kg vorsti näo peale, aga talonge ei ole.
25. juuli. Tallinn
Peatume Olümpia hotellis, läheme kohvikusse. Kell on juba 14, aeg lõunat süüa. Väga uhke kohvik, poolhämar. Meile toodi kooreklopsi, täitsa hea, ainult kartul oli kõvapoolne. Süüa saime korralikult, ainult kallivõitu, läks 11 rubla. See-eest istusime kaunis kohas. Külastasime tualetti, mis oli suisa kirjeldamatu. Puhtus, kahhelkivid, tualettpaber ja, mis peamine, lõhn, millel polnud midagi ühist tualetiga. Astud esimesse ruumi, kus on kraanikausid ja peeglid, ja mõtled hetkeks, kas see on ikka õige koht. Seal, kus on potid, ei ole samuti tualetilõhna. Ma olen sellest nii vaimustuses, sest tunni eest saatsime bussijaamast telegrammi ja seal oli juba kvartali kauguselt tunda, et vaat siin on tualett.
Brošüüride järgi leidsime kämpingu, sõitsime sinna. Kämping on uhke, aga kohti on ainult telklinnakus. Pole midagi teha, jääme ööbima. Maksab see luksus 2 rubla. Läheme kohale, paneme telgi üles. Siin on tualett, triikimiskoht, pesemisruum, isegi spetsiaalne koht jalgade pesemiseks. Kämpingu hooned pole suured, aga väga korrapäraselt paigas, maja kõrval on koht autole, aga need on kõik hõivatud, peamiselt välismaalaste poolt. Telklinnakus on samuti välismaalasi, soomlasi, aga nad on oma haagiselamutega, mulle väga meeldisid. Meie telk on otse soomlaste kõrval.
26. juuli. Eesti
Tallinnast välja sõites hüppasime läbi toiduainepoest. Jumal küll, mida kõike seal ei olnud. Kaht sorti juustu, võid, kolme sorti piima, kaht sorti vorsti, kohupiima, koort, šokolaadi, šokolaadikomme. Kõike suures valikus.
Sõidame Riiga. Teel tuleb läbi hüpata Limbažist, seal on sporditarvete poode, kus müüakse kõike autole vajalikku. Sõime Pärnus, toit oli enam-vähem. Road olid kuidagi imelikud, nimed puha eesti keeles, ei riskinud võtma hakata. Sõidame edasi, teel kohtab väga sageli puhkekohti, isegi selliseid, kus on kamin. Ja alati tualett. Kõik on väga puhas ja korrektne. Jah, see pole sul Venemaa.
4. august. Valgevene ja Ukraina
Sõidame mööda Valgevenet, külades müüakse ämbritega õunu ja kartuleid. Peame kinni, õunad maksavad 4 rubla ämber, kartulite kohta ei küsinud. Sööme mingis Gomeli kohvikus.
Sõidame edasi, vastu tuleb teeviit Tšernigivi oblast, algas Ukraina. Ümberringi on männimets, otse metsaveerel müüakse korvist ja ämbrist seeni. Ämbrikaupa kukeseeni. Jõuame Tšernigivi linna. Külad kulgevad siin üksteise järel, kõik kui väikesed turud, jõua ainult siia- ja sinnapoole teed vaadata. Õunad, ploomid, pirnid, sibul, küüslauk, kurgid, kartul. Ainult tomatit peaaegu ei ole, külmusid ära, sest juunis oli külmaks kiskunud. Õunad maksavad 1,5 rubla ämber, ploomid keskmise suurusega kausis, millesse mahub kindlasti 2 kg, aga võib-olla ka rohkem, 1,5 rubla, 15 ploomi kokku 1 rubla. Õunu on terve meretäis, neid müüakse korvist, ämbrist, kausist, samal ajal kui meie juures müüakse kilogrammiga ja meile tundub üpris imelik, et kurke ja õunu müüakse ämbriga.
7. august. Ukraina
Sõidame mööda külasid, igal pool näeb ämbreid aprikoosi, kartuli, kurgi, ploomi, sibula, porgandiga. Aprikoosid maksavad 3 rubla ämber (Novosibirskis 7 rubla 1 kg). Ostsime ploome kolmeliitrises purgis 1 rubla eest, tomateid umbes 2 kg 1,5 rubla eest, kergelt soolatud kurke 5 kopikat tüki eest, pirne peotäie 1 rubla eest, aga seda oli üle 2 kg. Marinka ei jõua ära imestada. Samasugune küllus valitseb kogu teel. Sõidame autoremonditöökotta, kõrval asuvad bussijaam ja väike turg. Ostame kodust vorsti, mis maksab 10 rbl/kg, nii et võtame prooviks 200 g.
22. august. Volgograd
Panoraami järel panime asjad ära, sooritasime hommikused protseduurid, sõime hommikust, proovisime ära Volgogradi jäätise, sammusime mööda Kangelaste alleed, laskusime Volga kaldale. Kaunis nõlv, kaunis kaldapealne, igati suure Vene jõe vääriline. Siis läksime turule. Ostsime arbuusi, mis maksis 60-70 kop/kg, pirne 2,5-3 rbl/kg, virsikuid 6-7 rbl/kg, viinamarju 3-4 rbl/kg, õunu 1,5-2 rbl/kg. Nojah, ega see pole ju Krimm. Kreeka pähklid maksid 8 rbl/kg, Rostovis olid need olnud 5 rbl/kg.Või ja vorst on neil talongidega, võid on ette nähtud 300 g inimese kohta kuus.
26. august. Sverdlovski oblast
Štšerbakovka küla, Sverdlovskini jääb 87 kilomeetrit, näeme sööklat, peame kinni. Sööme hommikust, aga võib-olla ka lõunat, võta nüüd kinni. Söökla kõrval on tööstuskaupade pood, astume Marinaga sisse ja näeme müügil imearmsaid importrihmikuid, maksavad 30 rubla, võtame kohe ära ja malmpoti veel pealekauba, Kõrval on väike turg, kus vaarikas maksab 70 kopikat, kausike õunu 1 rubla, kusjuures õunad on pisikesed ja koleda välimusega.
Hiljem on Rešetnikovid lisanud:
Tolle aja inimeste elu kohta. See elanikekiht, millesse meie kuulusime, inimesed, kellega meie läbi käisime, elas ühtmoodi kogu maal. Ma olen väga tänulik meie klassikaaslastele, sugulastele ja lihtsalt tuttavatele, kes võtsid meid väga rõõmsalt vastu, sest võõrastemajja pääseda oli suvisel ajal isegi teoreetiliselt võimatu, Baltikumi kämpingute majakesi ei jagunud isegi välismaalastele. Ja üldse kohtasime reisi ajal palju täiesti võõraid, aga toredaid ja vastutulelikke inimesi, isegi Baltikumis, mida iganes selle kohta ei räägitaks. Küllap meil lihtsalt vedas, et ühtlugu heade inimeste peale sattusime.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane