Andres Sepp: hirmsa harvesteri aasta

Harvester. Foto: Henn Soodla/Pärnu Postimees

Tänavuse aasta märksõna on harvester. Üks hirmus loom ja veel hirmsamad inimesed sees. Sellise võimsa kujundi kaudu on halvaks tembeldatud kogu töö, mida teevad inimesed, kes hoolitsevad meile kõigile ühiselt kuuluva metsa eest. Jah, nii on, sest moel või teisel saab avalikkus osa kõigist metsadest, nii riigi- kui ka erametsadest. Ning just nimelt hoolitsevad, tehes oma tööd südamega, mõeldes sellele, et tulevikus oleks võimalik ka järeltulevatel põlvedel puitu kasutada.

Saan aru ka neist inimestest, kes sotsiaal- ja muus meedias näevad pilte järjekordsest maharaiutud metsast ja kellele jäävad maanteel tuhisedes silma augud ühtlases metsamassiivis. Tundubki jube, tundubki palju ja kergesti võibki tekkida mõte, et kohe ei ole alles enam ühtegi metsa. Sestap jõuavadki meie kõnepruuki väljendid nagu «järjest tugevnev raiesurve», «suured langid» ja muu säärane.

Viimase kahe aasta jooksul on lõputult räägitud ka sellest, miks meil on praegu võimalik metsadest nii palju puitu varuda. Ühine nimetaja suurele metsapinnale on see, et inimesed on kolinud maalt linna ja jätnud kasutuses olnud põllumaad looduse hoolde. Ja loodus teatavasti tühja kohta ei salli. Põllumaa juurdetegemine metsamaa arvelt on 20. sajandi jooksul asendunud põldude metsakasvamisega. Töötame selle nimel, et tulevikus oleks meie metsade vanuseline vahekord ühtlasem ja puidu varumise mahud muutuksid stabiilsemaks.