Täna Vabadussõjas: laeval olgu kapten!

Johann Laidoner. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Arusaamani, et laeva peab juhtima üksainus kapten ja sõjaväge ülemjuhataja, jõuti Eestis samm-sammult. Esialgu oli olemas vaid sõjaminister, kelleks 24. veebruaril 1918 oli määratud kindral Larka. Kindral Larka jõudis maapaost tagasi 13. novembril 1918 ja asus peagi konarlikult kulgevat mobilisatsiooni korraldama. Mingit keskset staapi ei olnud, oli vaid sõjaministri kantselei mõne töötajaga, lisaks sündivate väeosade endi staabid. Kuna esialgu oli kavas luua ühediviisiline sõjavägi, tegutses kõrgema sõjaväelise juhina ja tekkivate väeosade tegevuse ühtlustajana diviisiülem Aleksander Tõnisson.

27. novembril sai uueks sõjaministriks peaminister Konstantin Päts ja sõjaministri abiks Tõnis Jürine, kindral Larka määrati aga loodava peastaabi ülemaks. See tähendas Eesti sõjaväe keskasutuste rajamise algust. Järgmisel päeval algas sõda ja diviisiülem Tõnisson sõitis Narva rindele. Üha selgemaks sai, et ta ei jõua enam tegeleda ei väeosade formeerimise ega ammugi Lõuna-Eestis alanud sõjategevusega. 14. detsembril, kui vaenlane juba hoogsalt pealinnale lähenes, moodustati äsja Inglise eskaadriga tagasi jõudnud polkovnik Laidoneri ettepanekul eraldi operatiivstaap ja määrati Laidoner selle etteotsa.

Kuid operatiivstaabi juhataja polnud veel ülemjuhataja. Ta ei saanud käsutada rindelähedasi tsiviilvõime, ta ei saanud isegi nõuda, et telefonikeskjaam teda viivitamatult kindral Tõnissoniga ühendaks. «Sest meil on demokraatia ja kõik on võrdsed,» vastas telefonipreili nipsakalt. Valitses kollektiivse juhtimise ideaal. See ideaal oli hävitanud Vene sõjaväe ja oleks võib-olla eos hävitanud ka Eesti rahvaväe, kui praktiline mõistus poleks peale jäänud. Et ülemjuhataja institutsiooni loomine kõigile poliitilistele juhtivtegelastele selgeks saaks, pidi toimuma siiski veel kaks sündmust: kommunistide mässukatse 17. detsembril Tallinnas ja Tartu mahajätmine 21. detsembril. Alles nüüd lõppes kõhklemine ja 23. detsembril 1918 loodi ülemjuhataja ametikoht.