Arusaamani, et laeva peab juhtima üksainus kapten ja sõjaväge ülemjuhataja, jõuti Eestis samm-sammult. Esialgu oli olemas vaid sõjaminister, kelleks 24. veebruaril 1918 oli määratud kindral Larka. Kindral Larka jõudis maapaost tagasi 13. novembril 1918 ja asus peagi konarlikult kulgevat mobilisatsiooni korraldama. Mingit keskset staapi ei olnud, oli vaid sõjaministri kantselei mõne töötajaga, lisaks sündivate väeosade endi staabid. Kuna esialgu oli kavas luua ühediviisiline sõjavägi, tegutses kõrgema sõjaväelise juhina ja tekkivate väeosade tegevuse ühtlustajana diviisiülem Aleksander Tõnisson.
Tellijale
Täna Vabadussõjas: laeval olgu kapten! (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
27. novembril sai uueks sõjaministriks peaminister Konstantin Päts ja sõjaministri abiks Tõnis Jürine, kindral Larka määrati aga loodava peastaabi ülemaks. See tähendas Eesti sõjaväe keskasutuste rajamise algust. Järgmisel päeval algas sõda ja diviisiülem Tõnisson sõitis Narva rindele. Üha selgemaks sai, et ta ei jõua enam tegeleda ei väeosade formeerimise ega ammugi Lõuna-Eestis alanud sõjategevusega. 14. detsembril, kui vaenlane juba hoogsalt pealinnale lähenes, moodustati äsja Inglise eskaadriga tagasi jõudnud polkovnik Laidoneri ettepanekul eraldi operatiivstaap ja määrati Laidoner selle etteotsa.